Hommikueine Tiffany juures

Ikka ja jälle kisub mind tagasi paikadesse, kus olen elanud, nii majadesse kui ka nende lähedusse. Näiteks New Yorgi East Side'is, seitsmekümnendate tänavate kandis on ruskest liivakivist maja, milles sõja algul oli mu esimene korter. Üksainus tuba ajast ja arust mööbliga: diivan ja kõhukad tugitoolid, polsterdatud niisuguse kentsaka punase sametiga, mis ajab naha kihelema ja toob meelde rongisõidu palaval päeval. Krohvitud seinad olid väljasüljatud tubaka värvi. Kõikjal, ka vannitoas rippusid Rooma varemete pildid, mis olid aja jooksul pruuniks ja lapiliseks- muutunud. Ainsa akna taga seisis tuletõrjeredel. Ent oli kuidas oli, iga kord, kui mu käsi taskus korteri võtme peale sattus, tuksatas mu süda ärevalt: kõle küll, aga ikkagi minu esimene omaette elukoht; seal olid mu raamatud, samuti topsid teritamist ootavate pliiatsitega; nagu mulle tundus - kõik, mis vaja, et kirjanikuks saada. Ja just seda ma tahtsin.