Batseba

Torgny Lindgreni romaan „Batseba” tõlgendab Piibli tuntud lugu Taavetist ja Batsebast uue nurga alt, viies lugeja ajatusse maailma, kus müüt, ajalugu ja inimeksistents põimuvad. Teose keskmes on Batseba ise, naine, kes Vana Testamendi loos ilmub sageli kõrvaltegelasena, kuid siinses jutustuses saab temast häälega ja teadvust omav isik. Lugu esitatakse Batseba vaatepunktist, mälestusena, mis on justkui adresseeritud tema pojale Saalomonile. Sel viisil loob autor ruumi vaikiva tegelase jaoks, pakkudes võimaluse oma kogemust, valu ja mõtteid väljendada ning nihutades kogu tuntud narratiivi fookust. Lindgren ei taotle ajaloolist täpsust, vaid kasutab mütologiseeritud keskkonda kui kõlapinda universaalsete küsimuste – süü, igatsuse, jumalasuhte – esitamiseks.

Romaani keel on poeetiline ja samas kaalukas, kujundlikkust ja sümbolitaju hindav. Lindgren käsitleb naise rolli, mälu ebausaldusväärsust ning inimese katseid leida tähendust oma elule ja kannatusele. Taaveti tegelaskuju ei ole siin kangelane, vaid keegi, kelle suurus on läbi põimitud kaotuse, patu ja eksimusega. Batseba meenutused toovad esile keeruka sisemaailma, kus süütunne ja armastus põrkuvad, ning iga mälestuskiht toob esile uue varjundi. Jumala kohalolu või puudumine on selles teoses pidev alatekst, mille valguses tegelased peavad tegema oma valikuid – sageli vaikides või mõistmata, mis on nende tegude tagajärg. Lindgreni Batseba on vaikne, kuid vastupanuvõimeline, tema lugu on teekond läbi leppimise ja leina.

Torgny Lindgren (1938–2017) oli Rootsi kirjanik, kelle loomingut iseloomustavad sügav sümbolism, huumor ja religioossed allusioonid. Tema teosed ammutavad sageli ainest Piiblist, rahvajuttudest või ajaloost, kuid neid läbistab isiklik ja filosoofiline mõõde. Lindgren oli Rootsi Akadeemia liige ja üks olulisemaid 20. sajandi lõpu rootsi proosakirjanikke. Ta on tuntud võime poolest ühendada arhailine jutustamisviis modernsete teemadega, luues mitmetasandilisi, mõttetihedaid lugusid, mis sageli käsitlevad headuse ja kurjuse, usu ja kahtluse vahekorda. „Batseba” on näide tema küpsest stiilist, kus minimaalne tegevuslik pinge on koondatud sügavale sisemisele resonantsile.