Ringmäng

Toomas Vindi „Ringmäng“ on lühijuttude kogumik, milles autor jätkab talle omast introspektiivset ja kergelt absurditoonilist kirjutamisviisi, ühendades argise olustiku filosoofilise mõtisklusega. Kogumikus leiduvad tekstid kujutavad sageli üksildasi või oma kohast maailmas võõrandunud tegelasi, kes satuvad seiklustesse, mis ei allu tavapärasele loogikale, kuid avavad midagi olulist nende sisemaailma kohta. Vindi jutud arenevad pigem vaikses, suletud tempos, kus keskne ei ole mitte sündmus ise, vaid selle psühholoogiline või sümboolne tähendus. Ringmäng kui pealkiri viitab tegevustele, mis korduvad, sulguvad endasse ja jäävad justkui mõtestatult seisma samasse punkti.

Paljud jutustused tegelevad aja ja ruumi nihestumisega, kus tegelaste kogemused ei pruugi kattuda üldtunnustatud reaalsusega. Tegu ei ole otseselt ulmeloomingu ega maagilise realismiga, vaid pigem loovad need tekstid olukordi, kus loogiline side sündmuste vahel on katkenud või ümber tõlgendatud. Vindi keel on lakooniline, kohati isegi pedantselt täpne, mis tekitab tugeva kontrasti kirjeldatavate olukordade absurdsuse või nihestatuse vastu. Nii moodustub tekstides sisemine pinge, mis ei vaja lahendust, vaid hoopis tähelepanelikku vaatlemist. Lugudes peegelduvad ka Vindi kui kunstniku vaated, kus pilt ja tekst loovad teineteist täiendava tähenduskihi.

Toomas Vint (sündinud 1944) on eesti kirjanik ja maalikunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal esteetiline kujundlikkus ja mõtteline mitmetasandilisus. Tema kirjanduslik debüüt jääb 1960. aastate lõppu, mil ta hakkas avaldama novelle ja lühijutte. Vint on tuntud oma rahuliku, intellektuaalse stiili ja eluabsurdist kantud tegelaskujude poolest, kelle tegevused ja mõtted jäävad tihti argireaalsusest kõrvale. „Ringmäng“ esindab tema varasemat loomingut, kus on selgelt näha isikupärane käekiri ning huvi inimese sisemaailma ja eksistentsiaalsete küsimuste vastu, mis on jäänud tema loomingu tuumaks ka hilisematel aastatel.