Kunstnikuromaan

Toomas Vindi „Kunstnikuromaan“ on introspektiivne proosateos, mis jälgib peategelase, kunstnikust minajutustaja, sisemaailma arengut ja loomingulise eneseteostuse otsinguid. Romaan ei paku niivõrd süžeelist pinget ega klassikalist sündmuste ahelat, vaid liigub mõtisklevas ja impressionistlikus rütmis läbi kunstniku argipäeva, mälestuste, fantaasiate ja suhete. Lugeja saab osa peategelase sisemonoloogist, mille kaudu ilmnevad tema kahtlused, enesekriitika ja igatsus selguse järele. Teose keskmes ei ole mitte suur narratiiv, vaid pigem loomise akt ise – pingeline ja katkendlik, täis vaikust, kahtlusi ja katsetusi.

Romaanis põimuvad autobiograafilised elemendid ja ilukirjanduslikud kujundid. Autor käsitleb kunstniku elukutsega paratamatult kaasnevat eraldatust ning pidevat enese vaatlemist, aga ka küsimust, kas kunst saab üldse midagi muuta või väljendada peale iseenda. Linnakeskkond, kus tegevus aset leiab, mõjub taustana, mille vastu sisemaailm veelgi jõulisemalt esile kerkib. Suhted lähedastega, eriti naistega, toimivad sageli peeglina, milles kunstnik näeb omaenda võimetust päriselt suhestuda – nii teise inimese kui ka maailmaga laiemalt. Mõnel hetkel kaldub tekst eneseirooniasse, teisel hetkel luulelisse kirjeldusse, kuid üldtoon jääb vaoshoitult melanhoolseks.

Toomas Vint (sündinud 1944) on tunnustatud eesti kirjanik ja kunstnik, kelle loomingus põimuvad visuaalne ja verbaalne väljendusviis. Tema kirjanduslikud tekstid, nagu ka maalid, on sageli meditatiivse alatooniga, keskendudes üksikisiku sisemisele tegelikkusele ning selle vastasmängule välise maailmaga. Vindi proosas peegelduvad filosoofilised üldistused elu ja kunsti tähenduse üle, tihti läbi fragmentaarsete, kuid tugeva atmosfääriga kujundite. „Kunstnikuromaan“ on üks tema olulisemaid teoseid, milles autor esitab oma vaate kunstile ja selle kohale inimese elus – ausalt, vaikselt ja häirimatu tähelepanuga.