Kunstnikuromaan

Võimalik, et olen kogu oma poolesajandilise elu saatnud mööda kellegi teisena. Et minu tegelik päritolu (ja olemus) on varjatud saladuskattega ja niiviisi ma muudkui levitan seda (kellegi mugavat) valet ja paratamatult hargnevad ühest valest teised ja nii muutub kogu ajalugu valeks ning inimesed ajaloos nendeks, kes nad ei ole. Ma jõuan koju kella üheksa paiku. Pärast mõnda pitsi hakkab Ilmar silmanähtavalt täis jääma. Ta jutust tuleb välja, et asjalood on väga pahad. Ta ei ütle midagi otse, üksnes (isegi purjuspäi) vihjab. Ma pean taipama, et ta sipleb kaelani võlgades, et ta on ennast nii sisse mässinud, et enesetapp tundub ainsa võimalusena, millega ta saab oma hea (kui tal see veel üldse säilinud on) nime päästa ja lapsi majanduslikult kindlustada. "Ma olen alkohoolik," kaebab ta. "Kogu meie põlvkond on alkohoolikud." "Ma tapan ennast ära," oigab ta. "Kogu meie põlvkond on enesetapjate põlvkond. Meie olime selles sitases Vene riigis viimased, kellele õpetati, mis on au ja häbi. Aga nende mõistetega pole tänapäeval enam midagi peale hakata. Ah?"
Autor on 70ndatel kerkinud ja ilma teinud maalikunstnik.
"Kui ma oma töölaua taha istun, mõtlen kibedusega, et selles riigis pakub ükskõik milline tänasest päevast rääkiv ja tõetruid seoseid loov kirjanduslik tekst hulgakaupa äratuntavaid tegelasi. Lugeja hakkab süüdimatult mõtlema, et kirjandus ongi tegelik elu, et mina-vormis jutustatud loos pihib autor “oma lugu” ja iga ära tuntav omadus teeb igast tegelasest äratuntava. Kui ma kirjutan romaani ühest väljamõeldud eesti kunstnikust, siis tänu sellele, et päris mitu meest võiksid meil umbes samasugust (elu)lugu omada, riivab minu tekst neist igaüht eraldi, sest nemad (ja nende sõbrad/tuttavad!) on mu tekstist leidnud üht-teist äratuntavat."