Tüdruk, kes läks lõhki. Romaan tähtedes

Toomas Raudami romaan „Tüdruk, kes läks lõhki. Romaan tähtedes“ on mitmekihiline ja pealtnäha katkendlik teos, mis koondab endas fragmente elu mõistmise katsetest, mälestustest, unenäolistest kujunditest ja sümboolikast. Autor kasutab pealkirjas viidet „tähtedele“, viidates ühtaegu nii astroloogiale, juhusele kui ka keelele – kirjamärkidele, mille kaudu maailm püüab end väljendada. Romaan ei järgi klassikalist narratiivset joont, vaid kulgeb episoodiliselt, segades reaalsust ja fiktsiooni, päevikulaadseid mõttekäike ja filosoofilisi arutlusi. Selle keskmes on siiski lugu ühest tüdrukust, kes läheb „lõhki“ – mitte niivõrd kehaliselt, vaid tähenduslikult, hajudes oma identiteedis, rollides ja ajas.

Raamat on isiklik ja samas universaalne – täis viiteid perekonnale, armastusele, lapsepõlvele ja kadumisele. Raudam põimib teksti vaimseid ja kultuurilisi motiive, viidates nii piibliloole, antiikfilosoofiale kui ka tänapäeva infomürale. Tüdruku lugu on fragmentaarne ja nihkuv, kord peegeldus, kord mälestus, kord kaduv vari, mis lubab lugejal tõlgendada teda kui seisundit, mitte kui konkreetset tegelast. Keel on seejuures teadlikult rütmistatud ja poeetiline, täis katkestusi, mõtlemiskohti ja kordusi, mis loovad meditatiivse ja aeglase lugemiskogemuse. Raamat kõneleb ajast ja inimesest, kes ei püsi koos, kuid kes siiski otsib terviklikkust tähtede all.

Toomas Raudam on eesti prosaist, esseist ja stsenarist, kelle looming on sageli isikupärane, autobiograafiline ja keeleliselt mänguline. Tema teosed seavad küsimuse alla traditsioonilise romaanivormi, olles rohkem rännakud mõtlemises kui lineaarse tegevustikuga lood. Raudam on tuntud kui kirjanik, kes kirjutab selleks, et küsida – mitte vastata. „Tüdruk, kes läks lõhki“ on tüüpiline näide tema loomingust, milles kirjanduslik eneseteadvus, fragmentaarsus ja eksistentsiaalne sügavus moodustavad kõnekalt vaikse, ent mõjusa terviku.