Pime raamat

Toomas Raudami „Pime raamat“ on meditatiivne ja introspektiivne teos, mis põimib autobiograafilise ainese ja fiktsiooni, luues hägustuva piiri reaalsuse ja kujutlusmaailma vahele. Raamat räägib mehest, kes järk-järgult kaotab nägemise – ning selle kaotuse kaudu hakkab ta ümber mõtestama oma elu, mälestusi ja taju. Raudam ei keskendu pelgalt füüsilisele pimedusele, vaid uurib ka sisemist pimedust – seda, mis varjab end inimese mõtetes, suhetes ja keelekihistustes. Tekst liigub vabalt eri tasandite vahel: mineviku ja oleviku, isikliku ja üldinimliku, vaikuse ja väljendamatuse vahel.

Teoses puudub traditsiooniline süžee või tegevusliin. Selle asemel koosneb „Pime raamat“ episoodidest, märkmetest ja arutlustest, milles autor peegeldab maailma kadumist silmade kaudu ja selle asendumist tajude, kuulmiste ja mõtete kaudu. Visuaalne maailm kaob, kuid sisemine hääl muutub üha selgemaks. Raudam kirjutab ka pimeduse esteetikast, keele piiridest ja mälu petlikkusest. Lugemine muutub osalt enesesse vaatamiseks, osalt keele enda kuulamiseks. See on raamat, mis ei paku kindlaid vastuseid, vaid kutsub lugejat aeglustuma ja mõtlema – mitte niivõrd mõistetavale sisule, kuivõrd sellele, kuidas midagi tajutakse ja sõnastatakse.

Toomas Raudam on eesti proosakirjanik, kes on tuntud oma keeleliselt tiheda ja filosoofilise loomingu poolest. Tema teostele on sageli iseloomulik sisekaemuslik laad, katkendlik struktuur ja eksistentsiaalsete teemade käsitlemine. „Pime raamat“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ning esindab autorile omast poeetilist proosastiili, kus olulised pole niivõrd sündmused kui nende varjud ja järelkõlad. Raudam suudab kujutada pimedust mitte kui lõppu, vaid kui teistsuguse maailma algust, kus nähtava asemel hakkavad kõlama muud mõõtmed.