Miks mitte kirjutada memuaare, kui oled veel noor

Toomas Raudami teos „Miks mitte kirjutada memuaare, kui oled veel noor“ on isikupärane ja mänguline vahevorm, mis põimib mälestused, kirjanduslikud mõtisklused ja autofiktsiooni. Raamat ei järgi traditsioonilist eluloolist loogikat, vaid liigub vabalt mälukildude, tähelepanekute ja sisemonoloogide vahel, pakkudes lugejale sissevaadet ühe noore inimese enesekaemusse ja tema suhteisse kirjutamise, perekonna ja ühiskonnaga. Pealtnäha hajus struktuur toetab autori soovi mitte esitada „valmis“ lugu, vaid kaardistada sisemist protsessi ja loomehoogu hetkel, mil elu tundub veel kujunemisjärgus olevat.

Raudami tekst on tihedalt seotud keele enesega – mitte ainult selle kaudu, mida ta ütleb, vaid ka kuidas ta ütleb. Lõigud, mis räägivad lapsepõlvest, luulekogemustest, kirjutamisest kui enesetõestusest, vahelduvad esseistlike vahepõigetega, kus autor arutleb elu mõtte, mälu usaldusväärsuse ja kirjanduse võimaluste üle. Kõrvalepõigetes mainitakse kultuurilisi ja kirjanduslikke mõjutajaid, ent need viited pole kunagi pelgalt dekoratiivsed – need aitavad luua konteksti, milles kujuneb autori enesekuvand. Kogu raamatus on tunda püüdlust säilitada ausus ja sädelev iroonia, mis väldib sentimentaalset eneseidealiseerimist.

Toomas Raudam on eesti kirjanik, kelle looming ulatub proosast esseistika ja näidenditeni. Talle on omane introspektiivne ja keeleliselt eksperimentaalne stiil, mis seob autobiograafilised motiivid eksistentsiaalsete küsimustega. Raudam ei pelga küsida keerulisi küsimusi, ent teeb seda sageli ootamatu kerguse ja huumoriga. „Miks mitte kirjutada memuaare, kui oled veel noor“ on märgiline teos tema varasemas loomingus – katse defineerida end kirjutamise kaudu, kuid samal ajal ka pilk selle ettevõtmise illusoorsusele. See on ühtaegu eneseotsingu dokument ja metakirjanduslik kommentaar kirjutamise olemuse kohta.