Kolmekordne päike

Toomas Raudami romaan „Kolmekordne päike“ on sisekaemuslik ja fragmentaarse ülesehitusega teos, milles autor põimib tegelikkuse, unenäo ja kujutlusmaailma piire hägustaval viisil. Lugu ei allu klassikalisele süžeele, vaid kulgeb episoodiliselt, haarates lugejat isiklike mälestuste, filosoofiliste arutluste ja poeetiliste kujundite voogu. Korduv motiiv – päike, või täpsemalt selle kolmekordne esinemine – toimib nii aja kui teadvuse kihistuste sümbolina, viidates kordumisele, illusioonile ja samas võimalusele näha maailma erinevate vaatenurkade alt.

Tekstis puudub traditsiooniline tegelaskujude areng või süžee loogiline jada. Selle asemel on olemas kujundlikud seisundid, mille kaudu väljendub üksikisiku katse mõista iseennast ja ümbritsevat maailma. Raudam kasutab oma keeles tihedaid, sisemiselt laetud lauseid, milles tajutav maailm ja isiklikud läbielamised sulanduvad vaevutajutavaks tervikuks. Aeg liigub mitte lineaarselt, vaid mälulainetena, kus ruumid ja hetked korduvad, moondudes iga kord pisut erinevalt. Autor ei paku tõlgendamisvalmis tähendusi, vaid viib lugeja tekstimaailma, kus tähendus sünnib iseenda peegeldustest, kordustest ja nihkumistest.

Toomas Raudam (sündinud 1947) on eesti kirjanik, kelle looming on tuntud oma keelelise eripära, filosoofilise sügavuse ja traditsioonilisest narratiivist kõrvale kalduva vormi poolest. Ta on kirjutanud nii romaane, esseid kui ka stsenaariume, olles järjekindlalt eemale hoidnud konventsionaalsest realismist. Raudami tekstide keskmes on tihti isiklik kogemus, mälestuste fragmentaarsus ja keele kaudu enese mõtestamine. „Kolmekordne päike“ kuulub tema varasemate teoste hulka, kuid selles on juba olemas need tunnused, mis on jäänud iseloomustama kogu tema hilisemat loomingut – poeetiline tihedus, ajaloo ja mälestuse põimumine ning tunnetuse sügavus, mis eelistab küsimusi vastustele.