Jaa

Toomas Raudami romaan „Jaa“ on isikupärane ja mõttetihe teos, mis ühendab filosoofilise mõtiskluse, mälestuskillud ja elutunnetusliku rännakukirjanduse jooned. Romaan ei järgi klassikalist narratiivset struktuuri, vaid kulgeb vabalt assotsiatiivsete kujundite, mõttekatkete ja eluliste tähelepanekute kaudu. Tegelasteks on rohkem mõtted ja mälestused kui kindlad isikud, ning keskmes on autori minategelane, kes püüab jõuda elu, keele, armastuse ja olemasolu olemuseni. Raudam uurib, kuidas öelda „jaa“ maailmale, mis on vastuoluline, täis vaikust ja samas üleliigset müra – ning kuidas selles jaatamises leida inimlikku siirust ja tähendust.

Romaani tekst on tihedalt laetud viidete ja sisemiste alltekstidega, kus kohtuvad kirjandusteoreetilised arutlused ja isiklikud kogemused. Sageli põimub tekstis essee, jutustus ja päevikulaadne enesepeegeldus üheks tervikuks, mille fookus ei ole mitte sündmustikus, vaid mõttelises liikumises. Aeg ja ruum on hajusad – autor liigub mineviku ja oleviku, tegelikkuse ja kujutluse vahel, püüdes tabada hetke puhtust või sõna täpsust. „Jaa“ on teos, mis ei ava end kohe, vaid nõuab lugejalt süvenemist, kaasa mõtlemist ja valmidust eksida radadele, mis ei vii kuhugi – või siis viivad kuhugi ootamatus suunas.

Toomas Raudam (sünd. 1947) on eesti kirjanik, esseist ja kunstnik, kelle loomingut iseloomustab eksperimentaalsus, keeleline tundlikkus ja sügav eneserefleksioon. Ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ning jäänud truuks omaenda rütmile, kirjutades sageli vastu ootusi ja žanrilisi piire. Raudami tekstid on tugevalt autobiograafilised, ent samas filosoofilised ja universaalsed, pakkudes lugejale harukordset võimalust osa saada mõtlemise protsessist kui sellisest. „Jaa“ on üks tema tunnetuslikumaid teoseid, mis peegeldab kirjutamise kui jaatuse vormi – vaikset, kuid püsivat nõusolekut olla ja mõelda.