Ja ära Kafkat unusta!

„Ja ära Kafkat unusta!” on Toomas Raudami jutukogumik, mille keskmes on lugemise ja elu vaheline liikumine: jutustused seovad igapäevase kogemuse, mälukillud ja kirjandusviited, nii et tekstid loevad maailma samal ajal, kui tegelased loevad raamatuid. Kogumik jõuab lugejani Eesti Keele Sihtasutuse väljaandel; poe- ja kataloogikirjeldused paigutavad selle eesti ilukirjanduse riiulile ning rõhutavad lühivormi selget joont. Ühe avastseeni moodustab Antsu ja Maali sulgpallimäng vana vanglamüüri ääres — pilt, milles kohtuvad linna maastik, ebamäärane rahutus ja lapsepilgu tähelepanu. Sellised stseenid annavad vihje kogu raamatu tööviisist: olukord joonistub välja lihtsa tegevuse kaudu, kuid taustal liiguvad meelde tulnud laused ja möödaminnes kõlanud nimed. Kogu tervikut hoiab koos pöördumine kirjanduse kui mõõdupuu poole; pealkiri osutab selgelt tekstide sisemisele vestlusele klassikutega.

Kogumik on jaotatud iseseisvateks paladeks, kus minajutustaja hääle taga püsib vahe arutlus — kes nimetab, see juba tõlgendab. Raamat kasutab argiseid motiive (kohtumised, jalutused, mõni lapsepõlvepaik) ja seob neid lühikeste üleminekutega, milles tsitaat või nimi muudab suunda. Poeekraani sisukirjeldused annavad lugejale orientiiri: tegemist on jutustuste reaga, mis ei eelda eelinfot ega paku kriminaalset saladust, vaid vaatleb, kuidas mõte ise liikuma hakkab. Seosed on nähtavad, mitte seletuslikud; lugude rütm hoiab pilgu lähedal detailile (müür, puu, õueheli) ning laseb selle kaudu kuuldavale tulla küsimustel mälu ja jutustamise kohta. Nõnda toimib raamat ka lugemispäevikuna, kus tekst ja lugeja saavad mõõtu võtta — mis jääb kõlama, kui päev on läbi ja lause on lauale jäänud.

Toomas Raudam on eesti proosa- ja esseekirjanik, kelle looming hõlmab romaane, novelle, esseid ja kuuldemänge. Tema tekstid kohtuvad sageli kirjanduse ajaloo ja isikliku kogemuse piiril, kus jutustamine on ühtaegu tegevus ja uurimus selle kohta, mis loo käigus esile tuleb. Sõlmpunkt on harilikult pilgu nihkes: asjad, paigad ja nimed hakkavad toimima märkidena, mille vahel lugeja loob seosed. Raudami teoste register lubab kasutada nii vestluse kui mälukatke tooni; see muudab lühivormi hästi sobivaks kujuks, milles mõte saab pöörduda, küsida ja jätta osa ütlemata. „Ja ära Kafkat unusta!” paikneb selles väljendusviisis keskelt: see hoiab jutustaja kohal, laseb kirjandusel kaasa rääkida ja jätab ruumi lugeja enda rütmile, ilma et tekst muutuks teesiks või väitluslooks.