Kuu usk ehk Kuidas kuusk endale nime sai. Muinasjutt

Toomas Pikhofi „Kuu usk ehk Kuidas kuusk endale nime sai“ on lüüriline muinasjutt, mis põimib endas looduse, keele ja mütoloogia elemente. Tegu on allegoorilise looga, mis räägib maailmast enne seda, kui asjadel olid nimed, ja ajast, mil sõnad olid alles sünni ootel. Loo keskmes on kuusepuu ja kuu – kaks vaikset vaatlejat, kes otsivad mõistmist ja kuuluvust, igaüks omal moel. Kuuse loo kaudu avaneb teekond nime leidmiseni, mis ei ole pelgalt keeleline tähistus, vaid ka sümboolne äratundmine ja identiteedi sünd.

Muinasjutt on kirjutatud rahulikus, rütmilises keeles, kus kujundid ja looduspildid loovad vaikse, kuid tähendusrikka atmosfääri. Kuu, kes jälgib maailma kõrvalt, peegeldab elu valguse ja varjuna, samal ajal kui kuusk seisab maa peal juurtega sügaval minevikus. Mõlemad tegelased esindavad püsivust ja vaatlevad muutuvat maailma, kuni nende teed ristuvad. Tekstist õhkub aja- ja loodusetaju, mis mõjub meditatiivselt ning sobib ettelugemiseks või vaikseks enesekaemuseks. Lastele pakub see lugu võimaluse mõelda keele, looduse ja eluliste küsimuste üle muinasjutulises, kuid mõistetavas võtmes.

Toomas Pikhof on eesti ajakirjanik ja jurist, kelle sulest ilmunud muinasjutt paistab silma oma poeetilise keele ja kujundliku mõtlemise poolest. „Kuu usk“ on tema loomingus erandlik, sest liigutakse argielust mütoloogilise ja sümbolistliku maailma piiridele. Raamat sobib nii noorematele kui ka täiskasvanud lugejatele, kes otsivad tekste, milles peitub rohkem kui esmapilgul paistab – see on lugu sõnast ja selle jõust, nimest ja olemusest, vaikimisest ja äratundmisest.