Kusti poisid

„Kusti poisid” on Toomas Mikkori autobiograafiline romaan, mis viib lugeja Gustav Adolfi kooli 1970. aastate argiellu ja eripärasesse õhkkonda. Lugu ei piirdu ainult koolimajade ja tundidega, vaid avab poiste kasvamise teekonna, kus mänguline ulakus, sõprus ja iseseisvuseotsing põimuvad tollase ühiskonna kitsenduste ja nõudmistega. Koolikeskkond kujuneb justkui väikeseks mudeliks suurest maailmast, kus igaüks püüab leida oma kohta ja mõtestada oma suhteid nii eakaaslaste kui ka õpetajatega. Raamatu põhitooniks on nooruse energia ja katkematu huumor, mille vahelt kumavad välja ajastu varjundid.

Mikkor toob esile värvika galerii tegelasi – klassikaaslasi, õpetajaid ja kooli folkloori kujundanud isiksusi. Anekdootlikud juhtumid, mis raamatus kuhjaga esinevad, ei ole vaid lõbusad seigad, vaid annavad edasi ajastu meeleolu ning noorte kohanemist ja vastandumist. Nii peegeldab romaan ka laiemat pilti 1970. aastate Nõukogude Eestist, kus igapäevaelu pidi sobituma Brežnevi-aegse stagnatsiooni raamidesse. Autor osutab, et 1980. aasta noorsoorahutused ei tekkinud tühjalt kohalt, vaid neid toitis noorte kasvav soov eneseväljenduse ja vabaduse järele. „Kusti poisid” on seega ühtaegu humoorikas mälestusraamat ja põlvkondlik tunnistus.

Toomas Mikkor (sündinud 1955) on eesti ajakirjanik ja kirjanik, kes on tuntud eelkõige oma reisikirjade ja publitsistika poolest. Gustav Adolfi kooli vilistlasena ammutab ta „Kusti poistes” inspiratsiooni omaenda kooliaastatest. Hilisem elu viis ta kodumaalt eemale – ta on elanud pikalt Egiptuses Siinai poolsaarel Nuweibas ning viimasel ajal Ladina-Ameerikas, keskkondades, mida ta tunneb ka oma lemmikkirjanike Gabriel García Márqueze, Mario Vargas Llosa ja Jorge Amado loomingust. Mikkori kirjutisi iseloomustab terane tähelepanu keskkonnale, detailitruudus ja ladus jutustamisoskus, mis ühendab isiklikud kogemused ja laiemad kultuurilised vaated.