Vaim ja võim 2. osa. Eesti haritlaskond 1917-1940

„Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940” on ajalooline uurimus, mis käsitleb eesti haritlaskonna kujunemist ja rolli iseseisvuse esimesel perioodil. Teos on järjeks samade autorite varasemale uurimusele, kus vaatluse all olid 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse arengud. Seekordne raamat keskendub perioodile, mil noor Eesti riik püüdis luua oma toimiva haridus-, teadus- ja kultuurisüsteemi. Autorid avavad haritlaskonna rolli ühiskonna juhtimisel, väärtuste kujundamisel ja uue rahvusriigi idee hoidmisel.

Raamatus on kaks suuremat käsitlusblokki. Esmalt antakse kvantitatiivne ja sotsioloogiline ülevaade erinevatest haritlaste rühmadest – õpetajatest ja arstidest kuni ametnike, juristide, poliitikute ja kunstiharitlasteni. See osa toob esile, milline oli haritlaskonna arvuline koosseis, kuidas nad ühiskonnas paigutusid ning millised olid nende kutsealased ja ühiskondlikud väljakutsed. Teises osas käsitletakse haritlasi ideeloojate ja arvamuskujundajatena, vaadeldes nende mõtteid Eesti riigi ja eestluse missioonist, suhtumist demokraatiasse ja autoritaarsesse riigikorda ning „Eesti idee” sisulist tähendust. Nii avaneb pilt haritlaskonnast kui ühest olulisemast siduvast jõust tollases ühiskonnas.

Teose autorid Toomas Karjahärm ja Väino Sirk on Ajaloo Instituudi teadurid, kelle uurimistöö keskmes on olnud Eesti uusaja ja 20. sajandi poliitiline ning kultuurilugu. Karjahärm on põhjalikult käsitlenud ideede ja ideoloogiate rolli Eesti ajaloos, eriti rahvusluse kujunemist ja vaimuinimeste panust ühiskonda. Sirk on uurinud haridus- ja kooliajalooga seotud küsimusi ning samuti intelligentsi kujunemist. Nende koostöös valminud käsitlused pakuvad terviklikku pilti haritlaskonna arengust ja mõjuvõimust, sidudes sotsiaalse analüüsi ideelise ja kultuurilise mõõtmega.