Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940-1987

„Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987” lõpetab Toomas Karjahärmi ja Väino Sirgi koostatud kolmeköitelise ülevaate eesti haritlaskonna ajaloost. Teos keskendub perioodile, mil Eesti oli Nõukogude okupatsiooni all, ning uurib, kuidas haritlaskond selles keskkonnas tegutses, kohanes ja vastupanu avaldas. Raamatus käsitletakse haridussüsteemi ümberkorraldamist, kõrgkoolide rolli ja üliõpilaskonna kujunemist, samuti kultuuripoliitikat, mida juhtis ja kontrollis kompartei. Lugeja saab pildi sellest, kuidas erinevad haritlaste rühmad – õpetajad, arstid, insenerid, juristid, kultuuritöötajad ja teised – leidsid oma koha keerulises ja sageli repressiivses ühiskondlikus raamistikus.

Teos põhineb mitmekesistel allikatel, sealhulgas ajaloodokumentidel, statistikal, sotsioloogilistel ja biograafilistel uurimustel ning kaasaegsete mälestustel. Selline lähenemine võimaldab autoritel anda tasakaalustatud pildi haritlaskonna tegevusest ja mõjust. Erilist tähelepanu pööratakse dilemmale, kuidas integreerida end süsteemi tingimustes, kus loovus ja vabadus olid piiratud, ning millistel viisidel avaldus vastupanu – olgu see otsene poliitiline tegevus või ka kultuurilooming, mis kandis varjatud sõnumeid. Raamat näitab, et kohanemine ja vastupanu ei olnud vastandid, vaid sageli põimusid need ühes ja samas inimsaatuses.

Toomas Karjahärm (sünd. 1944) on eesti ajaloolane, kelle uurimistöö keskmes on Eesti 20. sajandi poliitiline ja kultuuriajalugu. Väino Sirk (1946–2019) oli samuti ajaloolane, kes tegeles haridus- ja kultuuriloo uurimisega. Koos on nad loonud mitmeid mahukaid käsitlusi eesti haritlaskonnast, pakkudes põhjalikke ja allikapõhiseid uurimusi. „Kohanemine ja vastupanu” on nende töödest üks olulisemaid, sidudes kokku üle poole sajandi kestnud perioodi ja andes lugejale selge ülevaate, kuidas haritlaskond suutis keerulistes oludes oma rolli täita ja Eesti kultuurilist järjepidevust kanda.