Vikerabielu. Ambitsioonituid jutte peaaegu elust enesest

Tervelt seitse lainet olid jõudnud meie elumeredelt rannaliivale joosta, enne kui emme ahastades tõdes, et on kõik need aastad olnud vaid armetus mõistusabielus, sest armastuslaine polnud teda seni üles leidnud. Tegelikult oli ta küll arvanud. et see ongi armastus, mida ta isa kõrval tundis. Aga mis tulema pidi, see ka tuli. Ja tuli võimsamalt kui rajuhoog. Otsekui tahaks tasa teha kõik tühja läinud abieluaastad. Ega tulnudki kuskilt mitme maa ja mere tagant, vaid oma õhtukooli direktori kabinetist. Viiekümnele lähenev, paljaneva pealae ja paraja õllekõhuga Helmut oli ta oma noore naisega õnnelikus abielus või mitte, sellest polnud aimu kellelgi - purustas äkki oma kelmika naeratuse, laheda huumori ja imetabaselt sulni olekuga justkui mängeldes mu ema välised ja sisemised piirid, vallandades temas senitundmatud tungid ja igatsuse eheda õnne järele.