Vikerabielu. Ambitsioonituid jutte peaaegu elust enesest

Toom Õunapuu teos „Vikerabielu. Ambitsioonituid jutte peaaegu elust enesest” koosneb lühivormis paladest, mis püüavad tabada argielu paradokse, ootamatusi ja nüansse läbi huumoriprisma. Raamat ei järgi klassikalist narratiivset ülesehitust, vaid koondab endas fragmente, mille keskmes on inimeste omavahelised suhted, isiklikud püüdlused ja igapäevased olukorrad, mis võivad esmapilgul tunduda tühised, ent koondpildis paljastavad midagi olemuslikku. Tekstidesse on põimitud peenetundelist irooniat ja tihti eneseirooniat, mis annab mulje, nagu autor naeraks koos lugejaga iseenda üle. See muudab raamatu kergesti loetavaks ja samas äratuntavalt elulähedaseks.

„Vikerabielu” ei ole ühetaoline kogu; autor varieerib toone ja teemakäsitlusi, liikudes absurdsuse piiril kulgevast satiirist sügavalt inimlikesse hetkedesse. Mõned lood on rohkem novelli laadis, teised meenutavad anekdoote või vaimukaid vahepalasid. Ühine joon on nende episoodilisus ja teadlik tagasihoidlikkus – nii stiili kui sisu poolest. Just see „ambitsioonitus”, mille autor juba pealkirjas välja kuulutab, osutub raamatu tugevuseks: see annab ruumi isiklikule tõlgendusele ja kutsub lugejat märkama väikseid detaile, mida muidu võiks tähelepanuta jätta. Värvikad kõrvaltegelased ja ootamatud pöörded pakuvad äratundmisrõõmu ning võimalust peegeldada enda kogemusi läbi kirjandusliku filtri.

Toom Õunapuu on autor, kelle looming jääb teadlikult suurte žanripiiride kõrvale. Ta ei esine tavapäraste romaanide ega novellikogude autorina, vaid pigem mõtteliste tähelepanekute ja eluoluliste pisiseikade koguja ning edastajana. Tema tekstid mõjuvad sageli nagu tähelepanekud kohvikulaua äärest või kuuldud kilked tänaval, millest ta on kokku pununud väikese kirjandusliku vaatemängu. Õunapuu stiil on ladus ja isikupärane, säilitades kerguse ka siis, kui teemat käsitletakse tõsisemalt. Nõnda sobitub „Vikerabielu” hästi neile, kes otsivad vaimukat, kuid süvitsi tungimata mõtteainet igapäevaelu absurdsete tahkude kohta.