Õpetamiskunsti viidad

„Õpetamiskunsti viidad” sõnastab õpetaja töö kõrgema mõtte ja tõlgib selle praktilisteks sammudeks, mida autor nimetab veerandsajaks teeotsaks või päästerõngaks. Raamat eeldab, et õpetamine ja kasvatamine on ühe terviku kaks külge; seetõttu liigub käsitlus olukorrast olukorda ega jää kinni abstraktsetesse definitsioonidesse. Iga teeots kirjeldab lühidalt, milline on eesmärk, millised on töövõtted, millist tulemust on võimalik tunnis või kursusel kontrollida. Tekst ühendab kogemuse ja pedagoogikapsühholoogia põhiseisukohad: motivatsiooni hoidmine, õppija tähelepanu juhtimine, rütmi ja pausi vaheldumine, arusaamise kontroll, tagasiside andmine nii, et see toob järgmise sammu. Käsitlus on üles ehitatud selge põhjus–tagajärg skeemi järgi: õpetaja seab sihi, valib võtte, jälgib mõju, kohandab; õpilane saab aru, mida ta pidi tegema, mida tegi ja milleni see viis. Nii kujuneb kogumikust tööriist, mis aitab vältida juhuslikke otsuseid ning pakub mitut ligikaudu samaväärset lahendusteed, mille vahel saab valida klassi, aine ja hetke järgi.

Teos sobitub igapäevasesse töösse kahel moel. Esiteks annab see tunniks või kursuseks kontrollitava plaani: sõnasta õpiväljund, sea sisse töövõte (juhendatud harjutus, paaristöö, lühike arutelu, kiire test), piira ajakulu, fikseeri tulemus ja vormi lühike tagasiside. Teiseks toimib raamat konsultatiivse kaardina, kui mingi osa ei toimi: näiteks kuidas muuta ühes tunnis sagedane kõrvaltegevus tööks, kuidas hoida juttu ülesande kõrval liigselt venimast, kuidas toetada vaikset õppijat nii, et klassi rütm ei katke. Teeotsad avavad ka laiemaid teemasid — koostöö koduga, hindamisviiside valik, konfliktide lahendamine, rühmatöö tööjaotus, õpilase enesehindamise harjutamine. Autor väldib kuivteaduslikku sõnavara ja toob näiteid, mis seovad põhimõtte konkreetse liigutusega: millal küsida avatud küsimust, millal anda valik kahe samaväärse ülesande vahel, millal peatada tempo ja kokku võtta ühes lauses, mida klass juba oskab.

Raamat on kasulik õpetajale, kes otsib lühikesi, kuid rakendatavaid mudeleid. Üks teeots võib saada nädalaplaani katseks: märkida ette, mida õpilased peaksid tunni lõpuks teadma või oskama; valida üks juhtvõte; määrata, millest nähtakse, et siht on saavutatud; kirjeldada, mida muuta järgmisel korral. Korduv kasutus loob harjumuse: siht → võte → vaatlus → kohandus. Kogumik ei püüa varasemaid käsiraamatuid ümber lükata, vaid täiendab neid praktikaga, mis aitab tunnis „kohe nüüd” hakata teistmoodi tegutsema. Nii muutub teos õpetamiskunsti tööriistakastiks, milles on paindlikud rajad sama eesmärgi poole: selge õppimine, nähtav edusamm ja lugupidav kord, mis hoiab koos õpetaja tähelepanu ja õppija töö.