Katkestusseis

„Katkestusseis“ on Toom Õunapuu romaan, mis ilmus 1989. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Teose tegevus leiab aset tuberkuloosidispanseri lasteosakonnas, kus haiglas viibivad lapsed peavad oma elu ja õppetööd jätkama eritingimustes. Peategelasteks on Siiri, Olav, Ivar, Vivian ja Uku – lapsed, kelle lapsepõlve on raske haigus oluliselt mõjutanud. Lugu avab nii nende igapäevaelu haiglas kui ka koduseid taustu, pakkudes lugejale pildi sellest, kuidas terviseraskused kujundavad noorte inimeste iseloomu ja suhteid. Haigla suletud keskkond, milles õppetöö ja raviprotseduurid põimuvad, loob ainulaadse tausta tegelaste kasvamisele ja eneseavastamisele.

Raamat toob esile keerulise küsimuse, kuidas lapsed kohanevad eluga, milles rõõmud ja mängud on haigusest piiratud. Autor näitab tundlikult, et kuigi haigus röövib tavapärase lapsepõlve osa, ei suuda see kustutada lootust ega sõprust. Siiri ja tema kaaslaste kaudu avab lugu nii hirmud ja ebakindluse kui ka tuge ja hoolivust, mida haiglasisesed sõprussuhted pakuvad. Samal ajal antakse lugejale detailne kirjeldus haigla olustikust – päevakavast, piirangutest ja erilisest distsipliinist, mis raamivad noorte elu. Romaanist kujuneb pilt inimsusest ja sitkusest olukorras, kus välismaailm jääb ajutiselt suletuks.

Toom Õunapuu (1941–2007) oli keeleteadlane ja kirjanik, kelle loomingusse kuuluvad nii teaduslikud uurimused kui ka ilukirjandus. Tema teosed peegeldavad sageli sügavat huvi inimese ja keele seoste vastu, kuid „Katkestusseis“ eristub oma keskendumisega laste kogemusele ja meditsiinilisele keskkonnale. Teos pälvis 1985. aastal laste- ja noorsookirjanduse võistlusel ergutusauhinna, tunnustusena autorile tundliku ja elulise teema käsitlemise eest. Õunapuu kirjanduslik panus on mitmekülgne, kuid just see raamat toob esile tema oskuse põimida teadlase vaatlusvõime kirjaniku empaatilise pilguga.