27 luuletust

Tõnu Toomiku kogu „27 luuletust“ on napp, ent sihipärane valimik, mis koondab autori lüürilist loomingut isikliku häälestuse ja väljenduslaadi kaudu. Tegemist on väikseformaadilise, ilmselt omakirjastatud väljaandega, mis annab aimu luuletaja intiimsest ja vahetust suhtest tekstiga. Kogu kannab lakoonilist, pealkirjastki lähtuvat tooni – ei midagi liigset, ei tähelepanu kõrvalejuhtimist, vaid keskendumine sõnale ja selle taga peituvale tundetoonile. Luuletused varieeruvad oma registrites: on hetkelisi tähelepanekuid, peegeldusi loodusest, ka isikliku igatsuse ja vaikuse hetki.

Tekstide tonaalsus on sageli tagasihoidlik, kohati isegi askeetlik. Luuletaja kasutab nappi kujundikeelt, vältides ülepaisutust ja retoorikat. Ta liigub pigem tajude, seisundite ja lihtsate sõnaliste vastasmõjude tasandil, tuues esile keele hapra ja ausa potentsiaali. Mõned tekstid meenutavad vabavärsilisi visandeid või haiku-laadseid mõttekilde, mis peatuvad looduse, vaikuse või kaduvuse kohal. Samas sisaldub neis vaikne, ent tunnetatav sisemine rütm ja pingestatus. Luuletuste isiklik mõõde ei avaldu ülestunnistusena, vaid pigem tähelepaneliku, endassevaatava meelelaadina.

Tõnu Toomik ei ole tuntud laiema kirjandusavalikkuse seas, ning „27 luuletust“ paistab olevat väikesetiirlev, ent siiras panus 1990. aastate alguse eesti luulepilti. Selle ajastu iseloomulik joon – iseväljaandmine, isikliku ja ühiskondliku piiri kompamine, oma hääle otsimine – kajastub ka käesolevas kogus. Raamat on sobilik neile, keda kõnetab vaoshoitud, sisekaemuslik lüürika, mis ei püüa lugejat veenda, vaid jagab vaikselt ruumi tajumiseks ja mõtiskluseks.