Viimane sõna

„Viimane sõna“ on Tõnu Õnnepalu teos, mis ühendab tsitaadikogu vormi isikliku ja mõtiskleva päevikuga. Raamatu aluseks on valik autori varasemates teostes ilmunud mõtteteri, mida saadavad eessõna ja vahetekstid, moodustades eraldi esseelise terviku. Tekstide ülesehitus loob mulje, nagu autor oleks astunud dialoogi iseenda mineviku ja kirjutamisega, arutledes kirjutatu tähenduse, muutumise ja kehtivuse üle. Nii ei esita teos pelgalt valikut varasematest mõtetest, vaid püüab neid uuesti mõtestada, seades need tänasesse konteksti.

Raamat liigub vaikses ja rahulikus tempos, nagu suvepäevik, mille lehekülgedel peegelduvad vaated, kõhklused ja järeldused. Autor vaatleb elu üksikasju ja möödanikku, kuid teeb seda teadlikult eemalehoidvalt, justkui kõrvalt. Vahetekstides vahelduvad küsimused ja väited, kus Õnnepalu mitte ainult ei kinnita oma kirjutatut, vaid ka vaidleb sellega, kahtleb ja pöördub tagasi. Sellest kujuneb kirjutamisprotsessi aus ja vahetu kirjeldus – töö, mis on alati mingis mõttes „vastu kirjutamine“, nagu autor ise seda nimetab. Teose tonaalsus on introspektiivne ja meditatiivne, sobitudes autori varasema loomingu üldisema maailmatajuga.

Tõnu Õnnepalu (sündinud 1962) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid eesti kirjanikke, kelle looming on sageli isikliku alatooniga ja keskendub inimese sisemaailma, mälu ja üksilduse teemadele. Ta on avaldanud luulet, proosat ja esseistikat, kirjutades ka pseudonüümide Emil Tode ja Anton Nigov all. Õnnepalu tekstides kohtuvad filosoofiline mõtlemine, keeleline tundlikkus ja terav elutunnetus. „Viimane sõna“ sobitub tema senisesse loominguvoogu kui kirjutamisele ja kirjutatu tähendusele pühendatud teos, milles autor ei esita lõplikke vastuseid, vaid pakub lugejale võimaluse temaga kaasamõtlemiseks ja -vaikimiseks.