Sel maal

„Sel maal” on Tõnu Õnnepalu kolmas luulekogu, mis ilmus 1990. aastal. Kogu läbivaks jooneks on panteistlik maailmatunnetus – veendumus, et loodus, maa ja inimese sisemine olemus on lahutamatult seotud. Luuletused ei kujuta maastikku lihtsalt taustana, vaid käsitlevad seda kui elavat, hingestatud osalist inimese kogemuses. Tekstides põimuvad argised tähelepanekud metafüüsiliste tunnetustega, milles loodus ei ole ainult peegelduseks, vaid osaleb vahetult inimese sisemises elus. Maa, millest räägitakse, on korraga nii geograafiline kui vaimne ruum.

Luulekogu tonaalsus on vaikne ja introspektiivne. Õnnepalu kirjutab napilt, kuid sisendusjõuliselt, püüdes sõnastada seda, mis sageli jääb sõnastamatuks – hetke kestvust, looduse varjatud keelt, elu ja surma ühisvälja. Tundes oma aega ja selle muutumist, astuvad luuletused dialoogi nii maastike kui ka inimsuhetega, ent need ei tõuku päevapoliitikast ega isiklikust pihtimusest. Pigem on „Sel maal” vaimne kaart, mille kaudu lugeja võib aimata eksistentsiaalseid kihistusi, mida kannab maa ise – vaikselt, visalt, vaikides.

Tõnu Õnnepalu on eesti kirjanik ja luuletaja, kelle loomingut iseloomustab tundlik keelekasutus, sügav loodustaju ja sisekaemusele orienteeritud mõttemaailm. Tema tekstides kohtuvad filosoofiline vaade ja poeetiline keel, mis võimaldavad tal uurida inimese sisemisi piire ja kuuluvustunnet. „Sel maal” tähistab tema varasema luuleperioodi kulminatsiooni, kus kujuneb selgelt välja talle omane maailmatunnetus – sügav, vaikne ja mõtestatud seotus looduse ja sõna vahel.