Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

Tõnu Õnnepalu raamat Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem on vaatluste ja mõtiskluste kogumik, milles autor naaseb linna, mis oli tema jaoks kunagi vabaduse, kultuuri ja eneseleidmise sümbol. Nüüd, veerandsada aastat hiljem, seisab ta samade tänavate, sildade ja majade ees, ent aeg on muutnud nii teda kui linna. Teos ei ole reisiraamat tavalises mõttes, vaid sisekaemuslik päevik, kus kohavaated sulavad kokku mõtisklustega mälu, vananemise ja kuuluvuse üle. Pariis ei ole siin üksnes geograafiline paik, vaid peegel, milles inimene näeb iseenda möödumist ja püüdu leida tähendust ajas, mis libiseb käest.

Õnnepalu kirjutab vaikses ja tähelepanelikus toonis, andes igale detailile — valgusele, vihmale, tänavanurgale — sümboolse kaalu. Linn muutub elavaks organismiks, mis meenutab autori sisemaailma: kord heledaks ja kutseks, kord võõraks ja suletuks. Selles kohtuvad mineviku ja oleviku kihistused, mälestused inimestest ja kohtadest, mis kunagi olid olulised, aga on nüüd vaid vaevumärgatavad varjud. Raamat on teekond mitte niivõrd ruumis kui ajas, kus iga märk on viide sellele, et kõik kordub, kuid mitte kunagi samal moel. Õnnepalu mõtestab kodu kui seisundit, mitte kui füüsilist kohta, ja asetab inimese igatsuse mõistetavuse ja leppimise teljele.

Tõnu Õnnepalu on eesti kirjanik, tõlkija ja esseist, kelle loomingus põimuvad isiklikud läbielamised ja laiemad kultuurilised tähendused. Tema tuntumad teosed, nagu Piiririik, Hind ja Paradiis, uurivad üksinduse, kuuluvuse ja keele piire. Õnnepalu kirjutab vaikse täpsuse ja poeetilise selgusega, mis muudab igapäevased tähelepanekud olemise ülevaatuseks. Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem on osa triloogiast, mis käsitleb kodu ja võõruse teemat, ning on ühtaegu melanhoolne ja selgepilguline tagasivaade inimese sisemisele rännakule ajas ja ruumis.