Suhtlemiskonflikti psühholoogia

See raamat kuulub konfliktoloogia valdkonda. Tegemist on möödunud sajandi viiekümnendatest aastatest iseseisvaks sotsiaalteaduste haruks kujunenud distsipliiniga, mis uurib konflikte ja nende lahendamist. Selle tegevusvaldkonna jaoks on eri keeltes kasutusel erisugused mõisted. Sõna konfliktoloogia on kasutusel vene keeles. Inglise keeleruumis kasutatakse laialdaselt mõistet konflikti juhtminie (conflict management). Sarnane on ka saksa keeleruumi mõistekäsitlus, kus räägitakse Konfliktführung ist. On loodud hulk konfliktide uurimise ja lahendamisega tegelevaid organisatsioone, ilmuvad erialaajakirjad. Kasutan käesolevas raamatus mõistet konfliktoloogia, mis on minu arvates sisuliselt kõige täpsem ja kõleb eesti keeles suupäraselt hästi.
Konfliktoloogia valdkonnas on tekkinud erinevad rõhuasetused. On institutsioone ja uurimisrühmi, kelle põhihuvi on poliitilisel konfliktil, teisi huvitab nähtuse sotsioloogiline pool, kolmandad keskenduvad konfliktide kultuurilisele aspektile, neljandate rõhuasetus on konfliktide lahendamisel. Raamat esindab psühholoogilist vaatenurka ja tegeleb ennekõike mikrotaseme, st isikutevahelise konfliktiga. Puudutan ka gruppidevahelisi konflikte, ennekõike eskalatsiooniga seonduvalt, kus kahe inimese tüli muutub suuremate koosluste vastasseisuks. Otsese tähelepanu alt on väljas suured ühiskondlikud konfliktid, millel on isiklikega võrreldes rida ühiseid jooni, ent ka eripärad.
Raamat koosneb neljast osast. Esimene püüab anda ülevaate sellest, mis on konflikt. Nii nagu iga keerukat nähtust on ka konflikti defineeritud ja käsitletud väga erinevalt. Järgnevalt esitangi ülevaate enamtunnustatud konfliktimääratlustest. Annan ka ülevaate konfliktide tüpoloogiatest, et esile tuua neid tunnuseid, mille alusel eri autorid on konflikte eristanud. Esimene osa lõpeb konflikti kliima teemaga, milles analüüsin andestamist ja konfliktijärgset suhete õhustikku.
Teine osa käsitleb konflikti psühholoogilisi põhjusi. Kuigi konfliktid võivad olla ka suurte inimgruppide, organisatsioonide, riikide ja rahvaste vahel, olen selles peatükis võtnud vaatluse alla pigem isiklikud põhjused. Konflikt teostub ja laheneb sageli üksikisikute tasandil, seepärast on põhjust rääkida, kuidas inimesi mõjutavad võimuvõitlus, eelarvamused, rollikäitumine, püüd jätta endast head muljet, õiglustunde haavamine ja isiklike hingeprobleemide lahendamine konflikti kaudu.
Kolmas osa käsitleb konflikti eskalatsiooni ehk vohamist. See on nähtus, mille käigus konflikt väljub kontrolli alt, kaasates üha rohkem inimesi ja hakates keerlema üha rohkema arvu küsimuste ümber. Äär,uslikel juhtudel võib lokaalne konflikt saada rahvusvahelise kõlapinna. Peatükis käsitlen põhjusi, mis viivad konflikti vohamiseni ning tutvustan erisuguseid eskalatsioonimudeleid. Samuti käsitlen konfliktitsüklit, mis tähendab konflikti nö tiirlemist iseendas ilma lahenduse poole liikumata.
Viimane, neljas osa on pühendatud konfliktide lahendamisele. Juttu tuleb konfliktidiagnostikast – sellest, kuidas konflikte analüüsida. Tutvustan ka konflikti varajast lahendamist ning erisuguseid konfliktikäitumise stiile ja taktikaid. Eraldi käsitlen koostöist konflikti lahendamise stiili, mille sisuks on osapoolte huvide võimalikult täielik arvestamine ning püüd leida põhiküsimusele optimaalne lahendus. Raamat lõpeb lepitamise kui neutraalse osapoole sekkumise tutvustamisega ja konfliktide diagnoosimise harjutustega.
Raamatu kaks esimest osa on kirjutatud rõhuasetusega asjakohasele kirjandusele. Tutvustan erisuguseid käsitlusi ja mõisteid, silmas pidades psühholoogilist perspektiivi. Kolmas ja neljas osa on seotud rohkem kogemuste ja praktikaga, tutvustades konfliktide arenemist ja võimalikke lahendamisviise kogemusepõhiselt.
Tõnu Lehtsaar