Pakane

Tõnis Lehtmetsa dokumentaaljutustus „Pakane“ on pühendatud Leen Kullmani eluteele ja saatuslikule lõpule. Teos käsitleb noore naise kujunemist ühest tavalisest, kuid tähelepanelikust ja eneseteadlikust tütarlapsest nõukogude luurajaks Teise maailmasõja aastatel. Autor toob välja tema kahepalgelise lapsepõlve – ühelt poolt kasvuea Tartus kingsepa peres, teisalt suved jõuka laevakapteni kasulapsena Pärnus ja merereisidel. Just need erinevad kogemused ja varajane kokkupuude maailmaga kujundasid tema silmaringi ning tegid temast kiirete järelduste tegija. Olulist rolli etendas ka lähedane kontakt kommunistide ja nende ideede ringiga, mis andis tema mõtteviisile ideoloogilise suuna.

Jutustuses kirjeldatakse Kullmani otsustavat pööret 1940. aastate sündmuste taustal. Ta liitus Kommunistliku Noorsooühinguga, töötas vabatahtlikuna Eesti laskurdiviisis ning astus 1942. aastal luurajana rindevõitlejate sekka. Tema tegevus oli lühike ja intensiivne, täis ohtlikke ülesandeid ja pidevat reetmise riski. 1943. aasta alguses see risk realiseerus: ta arreteeriti ning pärast vangistust Võrus ja Tartus hukati. Autor toob tema loo esile kui näite ustavusest ideedele ja julgusest jätkata võitlust ka kõige raskemates tingimustes. Jutustus ei piirdu pelgalt faktidega, vaid püüab mõista ka noore naise isiklikku jõudu ja idealismi, mis viis ta traagilise lõpuni.

Tõnis Lehtmets (1912–1983) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus leidub mitmeid dokumentaalseid jutustusi, mälestuslikke ja ajaloolisi teoseid. Ta keskendus sageli Nõukogude Liidu kangelaste, sõdurite ja vastupanuvõitlejate lugudele, luues kirjanduslikke portreesid, mis olid mõeldud nii mälestuse jäädvustamiseks kui ka kasvatavaks eeskujuks. „Pakane“ kuulub tema dokumentaalse proosa hulka, mille kaudu ta püüdis ühendada ajaloolise täpsuse ja kirjandusliku jutustamislaadi. Lehtmetsa töödes on märgatav ideoloogiline mõõde, kuid samas ka püüd anda inimlik nägu neile, kelle elukäik lõppes noorelt ja traagiliselt.