Margapuuga mõõdetud maa

„Margapuuga mõõdetud maa“ on Tõnis Lehtmetsa realistlik jutukogu, mis koondab endasse mitmeid lühivorme, keskendudes eeskätt eesti külaelule ja talurahva argistele kogemustele. Lood on üles ehitatud kindla sisemise rütmiga, mis järgib traditsioonilist jutuvestmise joont, andes edasi maal elavate inimeste väärtusi, hoiakuid ja elutunnetust. Iga lugu avab mõne killu ajastust, kus töö, maa ja inimene olid veel omavahel tihedalt seotud. Keskseteks teemadeks on põlvkondade vaheline side, talupidamise raskused, töökuse ja aususe hindamine ning looduse rütmi järgimine. Karakterid on sageli tagasihoidlikud ja vaikivad, kuid sisemiselt tugevad ja järjekindlad.

Teose kujundlik pealkiri viitab margapuule – traditsioonilisele puust mõõteriistale, millega vanasti maad mõõdeti ja piiritleti. Sellest saab metafooriline tähendus, mis laiendab maa mõõtmise mõtte inimese eluruumi ja eetiliste väärtuste määratlemiseni. Lehtmets kirjeldab üksikasjalikult külaelu rutiini ja tavasid, näidates, kuidas inimene kujundab oma elu töö ja kohustuste kaudu. Erinevad jutud heidavad valgust elu tsüklilisusele – töö ja looduse vahelisele tasakaalule, mida tänapäeva lugeja tajub üha haruldasemana. Autor ei püüa idealiseerida minevikku, vaid osutab selle sisemisele loogikale ja väärtusele, mis on kaduv, ent mõistetav igale, kes tunneb huvi juurte ja ajalooga seotud lugude vastu.

Tõnis Lehtmets (1908–1981) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes töötas aastakümneid toimetajana ning avaldas nii romaane kui ka lühijutte. Tema loomingus on keskne koht maainimese elul ja tööl, mida ta käsitles rahulikus, vahel poeetiliselt kõnelevas laadis. Lehtmetsa tekstid kannavad tugevat sotsiaalset ja ajaloolist tausta ning peegeldavad ka tema endisaegset tööd rahvahariduse ja kultuurielu edendajana. „Margapuuga mõõdetud maa“ kuulub tema küpsesse loominguperioodi, kus autor pöördus taas maaelu aegumatu temaatika poole.