Tõlkimise aabits

Tõlkimise aabits on kogumik tekste, mis kõnetab inimest, kes on juba tõlketööga kokku puutunud ja saanud tunda, kui karm võib olla praktika. Raamat sünnib ajas, kus kirjastused toodavad palju, kiirust on palju ning häid tõlkeid on vähe. Süvakeeleõpetusega noor saab sageli esimese tööpakkumise enne, kui on üldse jõudnud keele- ja kirjandusteadmist rahulikult kinnistada. Teos ei püüa olla keelegrammatika kordusraamat, vaid pigem lugemiskaaslane neile, kes on tõlkimise juba valinud, kuid alles otsivad oma kohta selle ameti sees. Lugemispalad avavad tõlkimist kui elukutset ja ajapikku kujunevat käsitööd, mitte juhuslikku juhutööd, mida tehakse ainult hea keeleoskuse pealt.

Raamatu keskmes on tõlkimise olukorrad ja probleemid, mis tulevad esile just siis, kui esimene vaimustus on möödas: stiili leidmine, autori hääle ja lugeja ootuste sobitamine, kultuuriliste vihjete ja sõnamängude käsitlus, terminite ja registri valik. Tekstid näitavad, kuidas keeleline korrektsus ei taga veel head tõlget, kui mõte, toon ja rütm ei kanna. Samal ajal suunatakse lugejat mõtlema ka omaenese tööharjumuste ja otsustusprotsessi peale: kuidas lugeda lähtekeelset teksti, millal usaldada esimest varianti, millal peatuda ja otsida, kuidas taluda toimetaja sekkumist. Aabits toetab tõlkija enesereflektsiooni, pakkudes äratundmist ja sõnastades komistuskive, mida üksi töötades on raske näha.

Teos sobib nii gümnasistile, kes on tõlketöö juba vastu võtnud, kui ka tudengile või alustavale vabakutselisele, kes tahab enda kogemust laiemasse raamistikku paigutada. Seda saab lugeda järjest algusest lõpuni, aga kasutada ka peatükkide kaupa, naastes mõne teema juurde siis, kui vastav probleem parasjagu töös esile kerkib. Raamat julgustab nägema tõlkimist oskustepagasi järkjärgulise kujunemisena: viga ei võeta lõplikku läbikukkumisena, vaid märgina, et järgmine kord saab otsuse teha teadlikumalt. Nii toetab Tõlkimise aabits hoiakut, kus tõlkija õpib kogu tööelu, kuid ei pea seda tegema täiesti üksi.