Ma vilistan ilusatele meestele

Tina Grube’i romaan „Ma vilistan ilusatele meestele“ on kerge tooniga, ent sarkasmist tulvil sissevaade ühe keskealise naise ellu, kes otsustab end lahti raputada iganenud ootustest ja sotsiaalsetest raamidest. Peategelane, kes on oma abielu ja argirutiini sees muutunud märkamatult nähtamatuks, satub ootamatult olukorda, kus ta peab end uuesti määratlema – nii naise, armastatu kui isiksusena. See teekond ei ole sirgjooneline ega romantiline, vaid täis viperusi, vaimukaid tähelepanekuid ja teravaid järeldusi, mis puudutavad nii mehi, naisi kui vananemist.

Romaani narratiiv on ehitatud päeviku või sisemonoloogi laadis üles, kus peategelase mõtted voolavad vabalt ja filtrita, andes lugejale võimaluse näha tema maailmapilti toorelt ja ausalt. Tekstis on rohkelt irooniat ja eneseirooniat, mis muudab tegelase sümpaatseks – ta ei püüa paista täiuslik ega targem kui elu ise, vaid reageerib olukordadele inimlikult, sageli valesti, ent siiralt. Ilusad mehed, kellele ta vilistab, on pigem sümbol kui siht: pigem püüd oma elu tagasi võita, kui romantiline vallutus. Grube kirjeldab värvikalt ka naistevahelisi sõprussuhteid, ühiskondlikke eelarvamusi ja väikekodanlikku moraali, milles peategelane seikleb.

Tina Grube on saksa autor, kelle loomingus kohtuvad huumor ja sotsiaalne teravus. Tema teosed on tihti suunatud naistele, kes hindavad elu iseärasusi ja kes ei karda naerda ka enda üle. Grube kirjutab ladusalt ja elulähedaselt, lubades oma tegelastel eksida, komistada ja lõpuks siiski jalule tõusta. „Ma vilistan ilusatele meestele“ ei paku pelgalt meelelahutust, vaid kutsub märkama, kui palju sõltub sellest, kas inimene otsustab võtta vastutuse oma elu eest või elab teiste ootustele vastates.