Valdused

Lend üle kõrbe, liivast kerkiva üksildase kalju juurest praegu, suvel, kuivaks jäänud järve äärde, mille mureneval paremal kaldal kasvas kidur akaatsiapuu, oli väsitavalt pikk. Tee sinna ja tagasi võttis ära kogu valge päevaaja, aga kui kuum, kõrbes liiva keerutanud tuul kõrgele taeva alla tõusis, ei jõudnudki kull koju ja pidi endale ööseks varjupaiga leidma mõnes saksauulipõõsas, kus krabinad ja langeva tähe helk ta hirmust võpatama panid. Kull oli vana ega saanud enam võitu taeva alla tõusnud tuulest, ta vehkis tiibadega, püüdis kõrvale minnes tuult petta, kuid see kõik oli asjatu. Kõrbe kohal madalas voogav kollane õhujoom, tihke nagu tolmupilv, mis kandis tuiskliiva ja võilillelehti, sasis vähimagi jõukulu ja pingutusetalinnu tiibu, kull ahmis enda õhku täis ja pidi liivale laskuma.