Net.art

Teos Net.art koondab eesti keelde kaks Tilman Baumgärteli võrgukunsti käsitlust ühe köitena ning annab tööriistad, millega lugeda internetipõhise kunsti kujunemist ja töömehhanisme. Raamat esitab nii ajaloolise ülevaate 1990. aastate alguse katsetustest kui ka järgnenud arengutest, mil brauser, server, protokollid ja võrgustruktuurid said ühtaegu sõnumiks, meediumiks ja “näitusesaaliks”. Käsitlus hoiab fookuse meediaspetsiifilisel: ühenduvus, võrguline haare, mitmekandilisus, immateriaalsus, interaktiivsus ja ligipääsu demokraatia on määravad tunnused, mida autor testib tegelike tööde ja praktikate peal. Tekstid ei taotle üksmeelset definitsiooni, vaid panevad lugeja võrdlema, kuidas projektid käituvad eri keskkondades (brauser, meililisti kultuur, serveri-infrastruktuur) ja kuidas institutsioonid on neid tõlgendanud. Nii sünnib kaart, mille abil on võimalik seostada varased loomevõtted hilisemate laiendustega ning eristada, millal räägitakse interneti-kunstist ja millal laiemast võrgukunstist.

Raamatu selgrooks on intervjuud ja dokumentaalsed lisad, mis paigutavad tööd ajajoonele ning avavad autoripositsioone. Vestlustesse on kaasatud rühmitused ja tegijad, kelle projektid kinnistasid võrgukunsti töövõtteid (ühiste autoripositsioonide kasutus, serveripõhine installatsioon, “elus” kood, kollektiivne mänguline vastuhääl). Eseede plokk seob materjali 20. sajandi kunstilooga ja näitab, kuidas võrgukunst kõneleb modernismi, kontseptualismi ja meediakunsti pärandiga: publikust saab osaline, dokumentatsioon on osa teosest, koopia ja originaali piir nihkub. Näidete valik on mitmekesine, ent metoodika püsib: teos kirjeldatakse, selle tehniline ja sotsiaalne kontekst nimetatakse, järgnevad võrdlused ja kontrollküsimused. Lugeja saab kasutada käsitlust õpitoas, kuraatoritöös või seminaris, sest struktuur soosib ristsõnastikku: töö → protokoll → ruum → institutsionaalne vastuvõtt.

Kogumik on mõeldud kasutamiseks, mitte pelgalt riiulisse. Iga peatüki saab tõmmata lahti praktiliseks kontrollnimekirjaks: milline on töö ligipääsumudel; millist protokolli ja infrastruktuuri see eeldab; milline on osalusmehhanism; kuidas toimib dokumentatsioon väljaspool võrku. Sama skeem aitab planeerida eksponeerimist liikuvates ja ebapüsivates oludes: millal piisab brauserist, millal on tarvis serveri- või võrguemulatsiooni ning millal tuleks näidata protsessi, mitte tulemit. Raamat juhib tähelepanu ka õiguslikele ja arhiivinduslikele küsimustele (autoripositsioonid, versioonid, tööde elutsükkel), et lugeja näeks, kuidas võrgukunsti “elu” sõltub hooldusest sama palju kui ideest. Nõnda toimib Net.art korrastatud lugemisraamina, mis aitab siduda konkreetse teose tehnilise rea ja kultuurilise tähenduse ning viib arutelu ühtlase tööjärjeni: kirjeldus → kontekst → võrdlus → järeldus.