Päevade vahele

Tiiu Kokla luulekogu „Päevade vahele“ koondab tekste, mis peegelduvad elu argipäevast ja selle hajusatest, kuid tähenduslikest hetkist. Autori tähelepanu on suunatud nii isiklikule kogemusele kui ka laiemale inimlikule vaateväljale, kus mõtted ja meeleolud kanduvad ühest päevast teise, jäämata kunagi päriselt paigale. Luule on vaoshoitud, tihti minimalistlik, kuid kannab endas sisemist pinget, mis annab tekstidele tasakaalukalt nihestatud tonaalsuse. Luuletustes leidub nii vaikseid igatsusi kui ka peaaegu proosalikku mõtisklust, milles argised pildid omandavad ajapikku sügavama tähenduse. Pealkiri viitab ajatunnetusele, mille vahele jäävad need salvestatud hetked ja mõtted, mis sageli muidu märkamatuks jääksid.

Paljud tekstid kõnelevad üksindusest, ajakulust ja inimsuhete haprusest, ent autor ei esita neid teemasid raskepäraselt. Tema keel on lihtne ja otsekohene, vahel napp, ent mitte kuiv. Sõnade taha jääb tihti rohkem, kui esmapilgul paistab, mistõttu kutsuvad need kaasa mõtlema ja tunnetama. Kogu struktuur ei järgi jäika temaatilist jaotust, vaid pigem kulgeb vabalt, lubades tekstidel moodustada üksteise kõrval orgaanilise voolu. Luule kujundlikkus ei tugine keerulisele metafoorikale, vaid väikestele nihketele tavakeeles, mille kaudu luuakse uusi tähendusi. Kokla suudab esile tuua tundmused, mis sageli jäävad määratlematuks, kuid ometi äratuntavaks igaühele, kes neid ridu loeb.

Tiiu Kokla on eesti luuletaja, kelle looming jääb pigem tagasihoidlikuks, ent järjekindlaks panuseks kodumaise luule maastikul. Tema tekstidele on omane intiimne vaatenurk, mis ei püüa kõlada valjult, vaid pigem olla kohal. Ta on avaldanud luulet peamiselt 1980. aastatel, olles seotud selle ajastu vaimse ja kultuurilise õhustikuga. Kokla luule ei otsi manifestlikku väljundit, vaid jääb mõtlikult eraldiseisvaks, suunates pilgu väikestesse hetkede kihtidesse, mis eksisteerivad justkui päevade vahele jäänud lõikudes. See vaoshoitus ja tähelepanelikkus ongi tema loomingu üks olulisemaid tunnuseid.