Muusikaõppekirjandus ja laulmisõpetus...

Tiiu Ernitsa teadustöö käsitleb muusikaõppekirjanduse ja laulmisõpetuse arengut Eestis tegutsenud saksa õppekeelega koolides perioodil 1860–1914. Uurimus keskendub sellele, millised olid tollased pedagoogilised suunad, kasutatud õppematerjalid ning õpetamismetoodikad, eriti laulmise ja muusikaõpetuse valdkonnas. Vaatluse all on nii elementaar- kui ka keskharidus, sealhulgas linna- ja tütarlastekoolid, kus saksa keel oli peamine õppevahend. Töö lähtub ajaloolisest kontekstist, kus saksa kultuurimõjud olid kohaliku hariduselu kujundamisel märkimisväärsed.

Autor analüüsib allikmaterjalina õpikuid, lauluraamatuid, koolikavasid ja tollaste õpetajate artikleid ning aruandeid. Töö tuumaks on küsimus, millist rolli omistasid saksa õppekeelega koolid muusikalise kirjaoskuse edendamisel ning kuidas laulmist kui distsipliini õpetati – kas rõhk oli nootides laulmisel, hääleseadel või pigem rahvaviisidel ja moraalsel kasvatusel. Ernits toob välja õpetuse sisulised ja metoodilised erinevused vastavalt kooliastmetele ja regioonidele ning arutleb, kuidas need peegeldasid tolleaegseid hariduslikke ja kultuurilisi väärtusi. Töös tuuakse esile ka õpetajakoolituse mõju ning õpetajate endi hariduslik taust, mis sageli määras muusikaõpetuse taseme ja suuna.

Tiiu Ernits on muusikateadlane, kelle uurimistöö fookuses on ajalooline muusikaharidus Eestis. Ta on tegelenud laiemalt laulmise ja koorikultuuri kujunemisega 19. sajandil ning selle seoste analüüsimisega rahvusliku ärkamise ja koolielu arengutega. Tema tööd on olulised mitte ainult haridusloo mõistmiseks, vaid ka muusikakultuuri uurimisel üldisemalt, kuna need avavad seni vähem käsitletud valdkondi ja rõhutavad muusika rolli ühiskondlike hoiakute kujundamisel.