Eesti ortograafia

„Eesti ortograafia“ on normatiivne käsiraamat, mis koondab eesti keele õigekirja põhimõtted ja annab süstemaatilise ülevaate selle rakendamisest erinevates keelekasutuse valdkondades. Raamat on suunatud kõigile, kes vajavad oma töös või õpingutes täpset keelekasutust – toimetajatele, õpetajatele, keelekorraldajatele ja kõrgkooli üliõpilastele. Süstemaatiline ülesehitus ja terminoloogiline täpsus muudavad selle teose sobivaks ka teadustekstide kirjutajatele ja keelehuvilistele, kes soovivad mõista õigekirjareeglite taga peituvaid põhimõtteid ja keelesisest loogikat.

Raamat käsitleb õigekirja erinevaid tasandeid: häälikuõigekirja, morfoloogilist õigekirja, liitsõnu, suurtähekasutust, kokku- ja lahkukirjutamise reegleid, kirjavahemärgistust ning võõrsõnade kirjutamist. Iga teema puhul tuuakse esile üldised normid, sagedasemad erandid ja iseloomulikud probleemid, millele kirjutajad sageli komistavad. Näidete abil illustreeritakse reeglite rakendamist ning juhitakse tähelepanu olukordadele, kus üks tähendus või kasutusviis võib tingida erineva kirjapildi. Lisaks normatiivsele osale leiab raamatust ka soovituslikke juhiseid, mille eesmärk on suunata keelekasutajat teadlikumate valikute poole.

Tiiu Erelt on eesti keele uurija ja keelekorraldaja, kes on aastakümneid tegelenud normingute selgitamise ning keelekasutuse juhendamisega. Tema sulest on ilmunud arvukalt keelealaseid artikleid ja õppevahendeid, mis on olnud olulised eesti keele standardiseerimise ja õpetamise seisukohalt. „Eesti ortograafia“ on tema koostatud teoste seas üks kõige mõjukamaid, kujunedes aastateks õigekirjaallikaks, millele viidatakse nii akadeemilises kui ka praktilises keelekasutuses. Teos põhineb Eesti Keele Instituudi keelekorralduslikel seisukohtadel ja on osa laiemast normikirjanduse kogumist.