Eesti keelekorraldus

Tiiu Ereldi „Eesti keelekorraldus” on süsteemne ja teaduslik käsitlus eesti keele normeerimise ajaloost, põhimõtetest ja praktikast, mille sihiks on anda ülevaade keelekorralduse teoreetilisest alusest ning praktilisest rakendamisest. Teos on üles ehitatud kronoloogilis-loogilise struktuuriga, alguses käsitletakse keelekorralduse ajaloolist arengut alates 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja keeleseadlikest püüdlustest kuni 20. sajandi lõpu normisüsteemini. Seejärel liigutakse keelekorralduse põhimõtete, keelehoolde ja normiloome kaasaegsete küsimusteni.

Raamat jaguneb temaatilisteks peatükkideks, mis puudutavad sõnavara, õigekeelsuse, lauseehituse ja stiilinormide kujunemist ning normide kehtestamise mehhanisme. Autor selgitab keelekorralduse ja keelekasutuse vahekorda, sealhulgas normatiivse ja kirjeldava lähenemise erinevusi ning nende rolli ühiskondlikus keelekasutuses. Eriti oluline on osa, kus käsitletakse keeleinstitutsioonide – eriti Emakeele Seltsi ja hiljem Eesti Keele Instituudi – mõju keelenormide kujundajana. Erelt pöörab tähelepanu ka keelekasutaja rollile normide kujunemises ning sellele, kuidas keelekorraldus suhestub keelemuutuse ja ühiskondlike ootustega.

Tiiu Erelt (sündinud 1942) on tunnustatud eesti keele uurija ja keelekorraldaja, kelle töö on oluliselt mõjutanud eesti keele normisüsteemi arengut ja selle mõtestamist. Tema panus ulatub nii teadustöösse kui ka keeleõpikute ja juhendite koostamisse. „Eesti keelekorraldus” on ühelt poolt uurimus, mis kõnetab keeleuurijaid ja -korraldajaid, teisalt on see käsiraamat kõigile, kes soovivad mõista, kuidas kujunevad ja kehtestatakse normid, mida igapäevases keelekasutuses alateadlikult järgitakse. Teose andis välja Eesti Keele Sihtasutus, mille tegevus on keskendunud eesti keele arendamisele ja väärtustamisele.