Sügisesse servapidi

Tiit Reinu luulekogu „Sügisesse servapidi“ on poeetiline sissevaade autori isiklikku maailma ja kogemustesse. Tekstides põimuvad argised tähelepanekud, mälestused ja mõtisklused elu kulgemisest, mille keskmes on inimese sisekaemus. Sügis kui sümbol tähistab siin elu teist poolt – kogemuste, meenutuste ja küpsuse aega, mil on võimalik tagasi vaadata olnule ja mõtestada seda uues valguses. Raamat peegeldab nii möödunud aega kui ka hetkes olemise väärtust, tuues lugeja ette intiimseid ja mõtlikke hetki.

Luulekogu puudutab erinevaid teemasid: sõprade ja tuttavatega koos oldud aeg, suhted ümbritsevate inimestega, igapäevased olukorrad ning lihtne olemine. Autor oskab märgata detailides peituvat – olgu selleks väike hetk looduses, mõttevahetus lähedastega või vaikus, mis laseb inimesel endasse vaadata. Keel on selge ja rahulik, andes edasi meeleolu, mis tasakaalustab isiklikku ja üldist. Just see tasakaal muudab kogu ligipääsetavaks nii neile, kes otsivad äratundmist, kui ka neile, kes soovivad süveneda kellegi teise elutunnetusse.

Tiit Rein on eesti autor, kes on avaldanud mitmeid luulekogusid ja kelle looming on kantud isiklikust kogemusest ning elu jooksul kogunenud tähelepanekutest. Tema tekstides on sageli intiimne ja mõtlik toon, mis lähtub argielust, ent jõuab filosoofiliste üldistusteni. „Sügisesse servapidi“ jätkab seda joont, kinnitades Reinu kui luuletaja positsiooni, kelle sõnum on siiras ja väljapeetud ning kes püüab oma luule kaudu anda hääle nii isiklikule mälule kui ka aja möödumise vältimatule rütmile.