Jääkarude riigis

„Jääkarude riigis“ on Tiit Randla reisikiri, mis võtab lugeja kaasa põhjapolaarjoone taha, Teravmägedele, kus inimtegevus on harv ja loodus dikteerib oma rütme. Teos ei keskendu seiklustele klassikalises mõttes, vaid loob ettevaatliku ja tähelepaneliku vaatluse kaudu pildi ühest paigast, kus inimene on pigem külaline kui osaline. Autori tähelepanu koondub looduskeskkonnale, seal elavatele loomadele, taimkattele ning kohalikule kliimale, mis kujundab elu vormid ja võimalused. Jääkarud, keda pealkiri esile tõstab, ei ole ainult loomad, vaid märgid keskkonnast, kus ellujäämine on seotud kohanemisega, mitte muutmisega. Inimene liigub neis kirjeldustes ettevaatlikult, sageli justkui piiri peal, kus tema kohalolu ei ole iseenesestmõistetav.

Teoses põimuvad teaduslikud vaatlused ja isiklikud muljed. Autor ei romantiseeri ega dramatiseeri, vaid püüab mõista, kuidas kõik nähtav toimib omaenda seaduspärade järgi. Kirjeldused ei ole dekoratiivsed, vaid funktsionaalsed, aidates tajuda maastiku ülesehitust, eluvorme ja ilmastiku muutlikkust. Vaikus, kaugus ja aeglus on läbivad märksõnad. Inimeste roll jääb tagasihoidlikuks — nad mõõdavad, vaatlevad, registreerivad. Looduse kirjeldus ei toimi taustana, vaid on keskne sisu ise. Raamat ei jutusta sündmustest, vaid keskkonnast, kus iga nähtus ja liikumine omab tähendust. „Jääkarude riigis“ on dokument ühest ruumist, mille reeglid jäävad muutumatuks ka siis, kui vaatleja lahkub.