Ükskord niikuinii. 1986-1991

Raamat Ükskord niikuinii. 1986–1991 keskendub laulva revolutsiooni ajale, kuid teeb seda teemade, mitte kronoloogilise päeviku kaudu. Lugu hakkab lahti rulluma alates hetkest, mil Moskvas alustatakse perestroika ja glasnosti poliitikaga ning Eestis tõuseb esile fosforiidisõda, mis mobiliseerib laiema avalikkuse. Edasine jutustus liigub peatükkide kaupa eri võtmemomentide juurde: loominguliste liitude sõnavõtud, tänavameeleavaldused, isemajandamise idee ja esimesed katsetused nihutada otsustusõigus Eestisse. Teos seob üleliidulised arengud Eesti sisepoliitiliste sammudega, näidates, kuidas suured muutused sünnivad väikeste koosolekute, kõnede ja hääletuste summana.

Autor käsitleb eraldi peatükkidena mitmeid organisatsioone ja jõude, mis aitasid kujundada avalikku arvamust ja poliitilist maastikku. Juttu tuleb Rahvarinde tegevusest, Rohelise Liikumise aktsioonidest, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee rollist, Interliikumise vastusammudest ning Ülemnõukogu otsustest, mis viisid iseseisvuse taastamiseni. Pildile tuuakse ka eestlased Moskvas, rahvasaadikute kongressil, ning toimuvad nihked Eesti Kommunistliku Partei sees. Teos tipneb augustiputši kirjeldustega ja kahel pingelisel päeval Toompeal, mil sõlmitakse poliitilised ja moraalsed kokkulepped, mis annavad aluse 20. augusti otsusele. Teksti toetavad dokumentaalfotod ja rohke isikunimede register, mis aitab lugejal seostada nimesid konkreetsete sündmustega.

Ükskord niikuinii sobib lugejale, kes tahab mõista laulva revolutsiooni aega mitte ainult emotsionaalse mälestusena, vaid ka struktuursete protsessidena. Teos pakub sissevaadet sellesse, kuidas eri liikumised, parteid, kodanikealgatused ja väliseesti kogukonnad tegutsesid sageli paralleelselt, mõnikord koos, mõnikord vastakuti. Kirjeldused sündmustest ja otsustest on põimitud autori isikliku kogemusega poliitikas, mis annab raamatule nii vahetu kui analüütilise mõõtme. Nii saab lugeja korraga aimu avaliku kõne tagamaadest, kabinetivaikuses tehtud valikutest ja sellest, kuidas üks ajajärk tundus neile, kes otsustasid, et iseseisev Eesti tuleb kord niikuinii.