Kukkuva Maa lapsed

Teos on populaarteaduslik retk meie igapäevasesse maailmasse, kus lapsed kohtuvad küsimustega, mida nad on ehk kuulnud, kuid mitte alati läbi mõelnud. Raamat seab iga teema ette lühikese küsimuse ja vastab sellele pildi ning selge selgitusega. Käsitlus algab lähtekohast: Maa on paik, kus gravitatsioon, õhk, vesi ja kivimid teevad koostööd. Nende nähtuste toel selgitatakse, miks „maakera alla ei kuku”, kuidas gaasid käituvad pudelis ja miks mullid käituvad teisiti, kui kork on peal. Sama loogika juhatab vetikate ja pilvede seose juurde, vee ringe kaudu dinosauruste ja tänapäeva seoste juurde ning arutluse juurde, millest inimene koosneb ja kuidas see seostub kivimitega. Iga peatükki raamib lühike tegevussoovitus: vaata, mõõda, võrdle, korda. Nii tekib lugemise kõrval harjutus, mis kinnistab mõiste oma kogemusega.

Raamat liigub kolmes plokis. Esmalt käsitletakse nähtusi, mida saab näha toas, köögis või koolis: rõhk, ujuvus, lahustumine, soe ja külm. Teine plokk seob kodused katsed väliruumi: tuul, pilved, sademeid tekitavad protsessid, pinnavormid, taimed ja mikroelustik. Kolmas plokk koondab küsimused, mis vajavad tervikpilti: kuidas vesi ringleb üle aegade, miks mõõtühikud ja skaala on tähtsad, kuidas eristada juhuslikku seost põhjuslikust. Iga teema lõpus on kokkuvõte, mis kordab määrava tunnuse või reegli, et lugeja saaks hiljem sama põhimõtet teises olukorras proovida. Pildid ei dubleeri juttu, vaid osutavad detailile, mille järgi nähtust ära tunda või katse õnnestumist hinnata.

Kogumik sobib ettelugemiseks ja iseseisvaks sirvimiseks. Kasutaja saab rakendada lihtsat tööviisi: pane küsimus kirja, tee üks katse, kirjelda tulemust ja ütle, mida järgmisel korral teisiti teed. Teos ei oota erivarustust; enamik näiteid sünnib kodustest esemetest ja lähedasest linnaruumist või õuest. Lapsele annab see julgust küsida „miks” ja „kuidas”, täiskasvanule töökeele, et vastust koos vormida. Raamat juhib tähelepanu kordusele: sama printsiip töötab eri kohtades, kui märkad õige tunnuse. Nii kujuneb harjumus, mille keskmes on vaatlus, põhjendus ja järelduse kontroll, ning mille saab viia köögilaualt klassiruumi, metsaservast muuseumi või tagasi oma tuppa.