Õllekannud. Monograafia

Tiina Võti monograafia „Õllekannud“ käsitleb põhjalikult ühe konkreetse tarbeeseme — õllekannu — kujunemist, kasutust ja kunstilist tähendust Eesti kultuuriloos. Teos vaatleb õllekannu kui praktilist ja samas dekoratiivset eset, mille kaudu saab jälgida käsitöö traditsioone, esteetilisi eelistusi ning ühiskondlikke hoiakuid eri ajastutel. Uurimus tugineb ulatuslikule esemelisele materjalile muuseumikogudes, samuti arhiiviallikatele ja varasematele kunstiajaloolistele käsitlustele. Raamatus vaadeldakse nii talurahvakultuurist pärit puu- ja tinakannusid kui ka linnalises keskkonnas kasutatud keraamilisi ja metallesemeid, tuues esile nende kujunduse, meistrimärgid ja omanike tähistused.

Teos on üles ehitatud kronoloogiliselt, võimaldades jälgida õllekannude arengut ja stiilimuutusi alates keskaegsest vormikeelest kuni 20. sajandi alguseni. Autor käsitleb eraldi piirkondlikke erinevusi, samuti pidulike ja igapäevaste kannude funktsiooni ja tähendusvälja. Tähelepanu all on nii materjalide valik, kaunistustehnikad kui ka ikonograafilised motiivid, mis kannavad edasi sümboolseid ja sotsiaalseid sõnumeid. Mitmekesise pildimaterjaliga illustreeritud väljaanne pakub tuge nii kunstiteadlasele, etnograafile kui ka rahvakultuuri huvilisele. Teoses on säilinud teaduslik käsitlusviis koos täpsete viidete ja detailsete kirjeldustega, ent seejuures säilib ka visuaalne ja kultuurilooline sidusus.

Tiina Võti on kunstiteadlane ja muuseumitöötaja, kelle uurimisvaldkonda kuuluvad Eesti tarbekunsti ja esemetekultuuri areng. Tema tööd on keskendunud just esemelise kultuuri dokumenteerimisele ja tähenduse analüüsile, mille kaudu avaneb ka laiem arusaam rahvuslikust identiteedist ja igapäevaelu visuaalsest esteetikast. „Õllekannud“ on üks olulisemaid tema monograafiatest, sidudes akadeemilise uurimistöö ja rahvakunsti mõtestamise süvitsi mineval viisil.