Vana armastuskiri

Tiina Tammani romaan „Vana armastuskiri“ põimib omavahel mineviku ja oleviku, isikliku ja ajaloolise, jutustades loo naisest, kes avastab vana kirja, mis muudab tema arusaama perekonna ajaloost ja iseendast. Loo keskmes on Eestisse naasnud peategelane, kes satub vanaisa kirjade ja dokumentide kaudu teise maailmasõja järgsetesse sündmustesse, Siberisse küüditamisse ja keerulistesse peresuhetesse. Avanenud ajalugu pole mitte ainult faktide jada, vaid mälestuste, vaikimiste ja tunnete kihiline struktuur, milles iga uus avastus toob esile seni varjatud valupunkte.

Romaan liigub kahe ajajoone vahel: üks jälgib mineviku sündmusi, mida kannavad isiklikud kirjad ja meenutused, teine aga peategelase tänapäevast eneseotsingut, kus hargneb lahti tema suhe Eestiga, mälestustega ja oma identiteediga. Tamman käsitleb vaikse, kuid täpse pilguga inimsuhteid, leppimist ja arusaamist, kuidas ajalugu ei ole kunagi ainult suur narratiiv, vaid ka vaiksed tragöödiad, mis elavad edasi perekondade vaikuses ja mälestustes. Lugu kasvab aeglaselt, luues ruumi mõtisklemiseks ja tunnetuslikuks süvenemiseks.

Tiina Tamman on ajakirjanik ja kirjanik, kes on elanud suure osa oma elust väljaspool Eestit. Tema kirjutistes on sageli tunda kahe kultuuriruumi piiril elamise kogemust, rahvusliku kuuluvuse ja isikliku ajaloo läbipõimumist. „Vana armastuskiri“ on ühelt poolt ajalooline romaan, teisalt tundlik sisevaade inimese vajadusele mõista oma juuri ja leida tähendus ka siis, kui minevik on valus. Tammani kirjutamislaadi iseloomustab tagasihoidlik selgus ja südamlik tõsidus, mis lubab lugejal samastuda ja kaasa tunda ka ilma liigsete sõnaliste rõhuasetusteta.