Amandus Adamson 1855-1929

Tiina Nurga koostatud monograafia „Amandus Adamson 1855–1929“ annab ülevaate ühe olulisema eesti kujuri elust ja loomingust. Raamat jälgib Adamsoni kunstnikutee kujunemist alates nooruspõlvest Paldiski lähistel kuni õpinguteni Peterburi Kunstide Akadeemias ning sealt edasi rahvusvahelise tunnustuseni. Eraldi tähelepanu all on tema elutööks peetavad mälestusmärgid ja monumentaalteosed, sh Russalka monument Tallinnas, mis on saanud sümboolseks osaks Eesti pealinna vaatepildist. Nurk käsitleb Adamsoni loomingut ajastu kunstivoolude kontekstis, tuues esile tema seotuse historismi ja hiljem juugendiga.

Teoses keskendutakse eeskätt Adamsoni skulptuurilisele pärandile, mida iseloomustab vormi selgus, sisuline tundlikkus ja rahvuslik süvenemine. Tema töödes põimuvad ajalooline temaatika ja isiklike tunnetega laetud kujundid, eriti mitmetes mälestusmärkides, mis pühendatud sõdadele ja nende kangelastele. Raamatus analüüsitakse Adamsoni skulptuure nii kunstilises kui kultuuriloolises plaanis, osutades, kuidas tema teosed suhestuvad omaaegse ühiskonna ootuste ja ideoloogilise tellimusega. Samuti tuuakse välja tema osa Eesti rahvusliku kunstikultuuri kujunemises 19. ja 20. sajandi vahetusel.

Tiina Nurk oli kunstiajaloolane ja kunstikriitik, kelle uurimisvaldkonnaks olid Eesti kujutava kunsti varased rajajad. Tema käsitlusviis on ajalooliselt täpne ja analüütiline, vältides liigset emotsionaalsust. „Amandus Adamson 1855–1929“ esindab oma aja teaduslikku käsitlust, mille eesmärk oli talletada ja mõtestada eesti kunsti olulisemate loojate tegevust. Kuigi raamat on ilmunud nõukogude perioodil, on selle fookus pigem kultuurilooline kui ideoloogiline, pakkudes väärtuslikku sissevaadet ühe tähendusrikka kunstniku kujunemisloosse.