Pildilt kukkujad

Tiina Laanemi romaan „Pildilt kukkujad“ käsitleb inimeste eluhetki, mil nad satuvad ühiskondlikult või isiklikult äärealadele – justkui kukuvad pildilt, millel seni olid. Teose keskmes on mitu tegelast, kelle lood põimuvad omavahel, peegeldades sotsiaalset tõrjutust, moraalseid dilemmasid ja eksistentsiaalset igatsust. Tegelasteks on inimesed, keda elu on murdnud või kõrvaldanud tavapärasest elurütmist: endine poliitik, kes kaotab töö ja identiteedi; naine, kes otsib mõtet pärast lähedase kaotust; ning noormees, kellel pole olnud võimalustki ühiskonda sulanduda. Kõigi lugudes on kesksel kohal vaikne, ent visalt kulgev püüd mõista iseennast ja oma koha kaduvust maailmas.

Romaan ei paku selgeid lahendusi ega lihtsat lohutust, vaid loob realistliku, samas empaatilise pildi sellest, milline võib olla elu varjus. Laanem kasutab nappi, täpse väljendusega keelt, mis võimaldab tegelaste sisemisel kõnel ja vaikusel esile kerkida. Iga peatükk on justkui fragment suuremast tervikust, mille kaudu avaneb lugejale pilt ühiskonnast, kus nähtamatus ei võrdu mitte olematusega, vaid millegagi, mis on jäänud tähelepanuta. Teose sügavus peitubki selles, kuidas see näitab elu kulgu ilma liigsete pööranguteta, keskendudes pigem sisemisele nihkele ja muutustele, mis võivad jääda välise pilgu eest varjatuks.

Tiina Laanem on eesti ajakirjanik ja kirjanik, kelle loomingus kohtuvad sotsiaalne tundlikkus ja psühholoogiline täpsus. Tema debüütromaan „Õnn ei ole patuasi“ pälvis tunnustust tänapäeva naise rolli käsitluse eest ning „Pildilt kukkujad“ jätkab sarnasel realistlikul ja kaasamõtleval kursil. Laanemi huvi jääb nende inimeste poole, kes ei ole võitjad ega nähtavad, kuid kelle lugudes peitub elu sügav mõistmine ja väärikus. Teos on vaikne, ent mõjuv kommentaar sellele, mida tähendab olla inimene ühiskonnas, mis sageli näeb ainult silmatorkavat.