Viis viimatist

Tiina Ilvese teos Viis viimatist koosneb viiest lühiloost, milles vaadeldakse inimesi nende elu hilisemas järgus või olulise muutuse eelõhtul. Iga jutt keskendub ühele tegelasele ja tema sisemaailmale, kus argised tegevused põimuvad mõtete, meenutuste ja ootustega. Peategelased ei pruugi otsida lahendust, kuid seisavad olukordades, kus senine kord on lõppemas või juba lõppenud, jättes alles järelejäänud aja ja võimaluse mõtestada olnut.

Tekstid on üles ehitatud vaoshoitud rütmiga, liikudes aeglaselt läbi detailide ja sisemonoloogide. Väline tegevus on minimaalne, rõhk on tajudel ja seisunditel. Tegelaste vahelisi seoseid napib või need jäävad vihjelisteks, kuid kõiki ühendab vaikne kohanemine või loobumine. Viis viimatist ei paku ühtset narratiivi, vaid kogumiku, milles iga osa toimib eraldiseisvalt, kuid koos moodustavad need vaate inimesele ajas, kus selgus ja ebaselgus on üheaegselt kohal.