Augustihambad

Tiina Ilvese proosakogumik „Augustihambad“ toob lugejani vaatlused elust, mis on samavõrd igapäevane kui äratuntavalt isiklik. Lood on kirjutatud vabas jutustavas laadis, milles segunevad huumor, nukrus ja elukogenud pilk. Kogumik koosneb eri pikkusega paladest, mis vaatlevad elu Eestis eri kümnenditel, alates nõukogude ajast kuni 2000. aastate alguseni. Keskmes on väikelinnad, nende inimesed, olmedetailid ja suhtlemisviisid, kuid autor liigub vabalt ka suurematesse kontekstidesse – ajas tagasi ja edasi, sageli ootamatus suunas. Lugusid iseloomustab kõnekeelne, vahetu stiil, mis toob esile kirjutaja hea kuulmise ja tähelepanu inimtüüpide vastu.

Kogumiku peategelased on peamiselt eakamad inimesed, kelle argielu mured, harjumused ja rõõmud moodustavad jutustuste aluse. Samas ei puudu ka noorema põlvkonna vaatenurgad ja keelekasutus, mistõttu tekib mitmekihiline pilt ajast, mis on pidevas muutumises. Tihti esineb ootamatuid tähelepanekuid või keelelisi pööreteid, mis loovad lugudesse vürtsi ja omapära. Vaatlusalused olukorrad ulatuvad bussipeatustest ja kortermajadest kuni mälestusteni reisidest või kokkusaamistest, mis alles jutuvestmise kaudu omandavad erilise kaalu. Tekst ei taotle suurt üldistust, vaid jääb ausalt detailidesse, lastes väikestel asjadel iseenda eest rääkida.

Tiina Ilves on eesti autor, kes on kirjutanud nii lühivorme kui esseistlikke tekste, sageli ühiskonna äärealadelt või vähem tähelepanu saanud keskkondadest. Tema stiil on vaba, kuid terane, ühendades tähelepanekulisuse ja keelelise loomulikkuse. Ilves ei püüa distantseerida end kujutatavast, vaid laseb jutustajahäälel olla samal ajal sees ja kõrval, kommenteeriv, ent mitte õpetav. „Augustihambad“ on tekstikogu, mis kannab endas ehedat elu, milles ilu ja jaburus vahelduvad ilma suurema vaevata. Autoril on oskus märgata vaikset nalja ja tõsiasjade lihtsat paikapanevust, mis teeb sellest kogumikust hea sissevaate eesti väikelinna argimaastikku.