Argipäeva õhtu

Tiia Toometi luulekogu „Argipäeva õhtu“ koondab endas peene tähelepanuga kirjutatud lüürikat, milles vaadeldakse argielu vaikseid hetki, sisemisi liikumisi ja olemise tähendust aeglases rütmis. Kogus põimuvad kodu, aeg, vaikus ja inimese isiklik maailmatunnetus, mis ei otsi suurt žesti, vaid peatub nüanssidel: akna taga vahetu vaikus, päevade sarnasus, õhtute rahu. Luuletused ei ole ilustav retrospektiiv, vaid pigem rahulik registreering hetkede tähendusest, olgu selleks tassi asetamine lauale või mõte, mis sünnib siis, kui midagi justkui ei juhtu.

Toometi tekstid on vormilt lihtsad, sageli vabavärsilised, ent sisult täpsed ja tundlikud. Nendes on tunda linnalikku interjööri, väikest ruumi ja naiselikku sisekõnet, mis ei otsi vastuseid, vaid tunnistab olemist. Palju kohtab motiive nagu kell, aken, tee, vaikus – need on justkui märgid ajast ja ootusest. Samal ajal ei kao luulest soojus ega elujaatus: melanhoolia ei muutu raskeks, vaid jääb poeetiliseks, võimaldades lugejal ise siseneda ruumi, kus tundeid ei esitata otseselt, vaid aimatavate varjundite kaudu. Argipäev on siin mitte väsitav rutiin, vaid mõtlik raam, milles avaneb elu oma sügavamas, vaiksemas olemuses.

Tiia Toomet on eesti kirjanik, luuletaja ja muuseumitöötaja, kes on tuntud nii lastekirjanduse kui täiskasvanutele mõeldud tundliku lüürika poolest. Tema loomingule on iseloomulik tähelepanelik pilk väikesele, tajudest ja igatsusest kantud tekstimaailm. „Argipäeva õhtu“ kuulub tema varasemate luulekogude hulka ja on näide sellest, kuidas autori hääletoon ja temaatiline suundumus – elu kui vaimse kogemuse ruum – kujunes välja juba varajases loomeperioodis. See on luulekogu, mis sobib lugejale, kes hindab vaikust, kergust ja sõnade all peituvat kaalu.