Kaks kaotatud armastust

Tiia Sugasepa romaan „Kaks kaotatud armastust“ toob lugejani loo naisest, kes seisab silmitsi mineviku ja oleviku vaheliste valikutega, püüdes leida tähendust oma elu kõige olulisemates suhetes. Peategelase elus on kaks meest, kes mõlemad on jätnud sügava jälje tema tundemaailma – üks neist kuulub kaugesse noorusesse, teine on hiljem tekkinud ja ootamatult katkenud suhe. Kaotused ei väljendu pelgalt suhete lõppemises, vaid ka eneseusu, lootuse ja identiteedi ajutises hääbumises. Naisel tuleb silmitsi seista valuga, mis on küll ajas tuhmumas, kuid endiselt näriv ning suunab tema mõtteid ja tegusid.

Romaan kulgeb intiimse ja mõtliku rütmiga, andes ruumi sisekaemustele ja tunnetele. Peategelase siseheitlused põimuvad argielu kulgemisega: igapäevased tegevused, töö, suhted lähedastega, mis kõik peegeldavad tema sisemist seisundit. Lugu ei keskendu pelgalt romantilistele suhetele, vaid laiemalt ka eneseleidmisele, leppimisele ja uue tasakaalu otsimisele pärast emotsionaalset kriisi. Autor toob nähtavale, kuidas mälestused, kirjad, ootamatud kohtumised ja vaikuses veedetud hetked võivad kõik viia uute arusaamadeni sellest, mis on kaotus ja mis võib osutuda uuesti sündivaks lootuseks.

Tiia Sugasepp on eesti autor, kelle looming keskendub sageli naiste sisemaailma ja inimsuhete nüansside kujutamisele. Tema teostes on olulisel kohal psühholoogiline sügavus ja elu jooksul kogunenud tunnete peegeldus. „Kaks kaotatud armastust“ järgib seda liini, pakkudes vaikset, kuid emotsionaalselt laetud pilku naise ellu, kus armastus ei ole pelgalt romantiline ideaal, vaid ka elu õpetav ja vormiv jõud. Sugasepa proosa on selge ja vaoshoitud, võimaldades lugejal mõtiskleda koos tegelasega nii valu kui ka lootuse tähenduse üle.