Ööjalutuskäik

Tiia Soasepa luulekogu „Ööjalutuskäik“ viib lugeja intiimsele rännakule, kus hääled, varjud ja pausid omandavad erilise tähenduse. Kogu keskmes on liikumine – nii füüsilises kui ka vaimses ruumis –, mis kulgeb läbi öiste maastike, sisevaatluste ja eluhetkede, mis jäävad päevavalgusest varju. Ööline meeleolu lubab selgusehetki ja küsimusi, mida valguses ei märgata. Tekstid on lühikesed, sageli aforistlikud, ning kasutavad kujundlikku keelt, mis seob loodusvaatlused isiklike kogemuste ja eksistentsiaalsete tunnetega.

Soasepp ei püüa lugejat üllatada ootamatute kujunditega, vaid loob vaikse ja läbimõeldud rütmi, milles iga sõna kannab kaalu. Öö ei tähenda siin pelgalt aega, vaid seisundit – olukorda, kus inimene kuulab rohkem, mõtleb aeglasemalt ja tunnetab sügavamalt. Loodusmotiivid nagu kuu, puud, tuul ja vesi põimuvad sisekaemustega, luues teksti, mis toimib ühtaegu välise ja sisemise peegeldusena. Kogu üldmeeleolu on vaoshoitud ja poeetiliselt selge, samas ei puudu mõningane nukrus, mis käib kaasas öiste rännakutega läbi mälu ja igatsuse.

Tiia Soasepp on eesti luuletaja, kelle loomingut iseloomustab tundlik tähelepanelikkus detailide ja meeleolude suhtes. Tema tekstides on olulisel kohal looduse ja inimese vaheline seos, samuti emotsionaalne ausus, mis avaldub tagasihoidlikus, ent täpses keeles. „Ööjalutuskäik“ on üks tema küpsemaid kogu, milles avaldub autorile omane tasakaalukus ja võime jäädvustada hetki, mis muidu võiksid jääda sõnastamata. See raamat sobib lugejale, kes otsib vaikset, ent kõnekat kaaslast öisele mõtisklusele.