Võõras

Tiia Kriisa romaan „Võõras“ käsitleb võõrandumise, enesekaotuse ja identiteedi taastamise teemat läbi peategelase sisemise rännaku. Tegu on psühholoogilise jutustusega naisest, kes satub ootamatult olukorda, kus seni tuttav ja turvaline elu kaotab järk-järgult tähenduse. Igapäevased suhted, töö ja sotsiaalsed rollid ei paku enam tuge ega kuuluvustunnet, mistõttu hakkab peategelane tasapisi lagunema nii ühiskonna ootuste kui ka isiklike mälestuste survel. Võõraks jäämine iseendale ja oma lähedastele on loo keskne tunne, mida Kriisa avab tasakaalukalt, kuid teravalt.

Romaan ei kulge lineaarse tegevusliinina, vaid koondub pigem sisekaemuste, hetketajude ja mälusähvatuste ümber. Nii peegeldub ka jutustuse keeles killustatus ja sisemine hajuvus. Lugeja liigub koos minategelasega läbi linnaruumi, haiglaseinte, vanade päevikute ja unenäoliste olukordade, kus tegelikkuse ja kujutluse piirid hajuvad. Oluline osa on vaikustel, pausidel ja allasurutud emotsioonidel, mis annavad teosele oma vaikse, ent mõjuva pingestatuse. Tegevustikus pole suuri draamasid, kuid just vaoshoitud kujutamislaad toob esile selle, kui sügavalt võib üks inimene tunda end maailmas võõrana – ka siis, kui kõik näib väliselt korras.

Tiia Kriisa on eesti kirjanik ja tõlkija, kes on oma loomingus keskendunud inimpsüühika sügavustele ja eksistentsiaalsetele küsimustele. Tema keelekasutus on täpne, lakooniline ja poeetiline, sobitudes hästi tema teoste sisemiselt pingestatud atmosfääriga. „Võõras“ on üks tema varasemaid proosateoseid, mis pälvis kriitikute tähelepanu just oma stiililise terviklikkuse ja tundliku teemakäsitluse tõttu. Romaan asetub eesti kirjanduse eksistentsialistlikku ja naispsühholoogiat uurivasse suunda, olles märkimisväärne panus 2000. aastate alguse kodumaise proosa arengusse.