Peata ratsanik 2. osa

Romaan seab tegevuse Ameerika kodusõjajärgsesse Texasesse, kus uusasukate, karjakasvatajate ja piirivalvurite maailm püüab end uuesti korda seada. Teos avab sündmusterea, milles seikluslik armastusliin põimub mõrvamüsteeriumi ja kohalikku folkloori kuulsa kujundiga – viirastusliku peata ratsanikuga. Jutustus liigub teedelt preeriasse, jõgede äärde ja asunduste vahele; kohtumised, öised varitsused ja lühikesed nõupidamised vahelduvad ning iga episood liigutab uurimist sammu võrra edasi. Lugeja näeb, kuidas kogukond püüab leida seletusi nähtule, kuidas kahtlused jagunevad perekondade ja liitlaste vahel ning kuidas üksik sündmus toob nähtavale varasemad pinged maa, au ja võimu üle. Raamat hoiab tähelepanu põhjuslikul järjel: miski juhtub, keegi teeb otsuse, tagajärg muudab jõuvahekorda; selline järjestus hoiab loo kandevaks ka siis, kui legend ise näib seletavat kõike.

Teos kasutab selget võtteliini: jälg, valejälg, paljastus. Uurimine koondub tunnistustele, maastikumärkidele ja liikumise loogikale, mille järgi saab eristada juhust sihipärasest teost. Armastusliin ei varjuta uurimist, vaid puudutab selle panuseid: lojaalsused, vaikimised ja kompromissid mõjutavad nii ütlusi kui riske. Raamat ei ehita pinget kunstlike pööretega; pinge tekib tegevusruumist, kus seadus, tava ja erahuvi põrkuvad ning kus vägivalla oht on sageli pelgalt signaal otsustest, mida veel ei ole tehtud. Nii toimib romaan korraga seiklusliku loo ja uurimusliku jutustusena: legend kanaliseerib hirme, kogukond otsib kindlat selgitust, peategelased õpivad eristama pealtnäha üleloomulikku ja inimlikku eesmärki. Lõpplahendus ei lammuta müüti, vaid näitab, kuidas jutt peidab praktikat: tegu, motiiv ja võimalus moodustavad terviku, millel on oma maastikuline ja sotsiaalne põhjendus.

Thomas Mayne Reid oli iiri päritolu kirjanik, kes sidus jutustused Põhja-Ameerika piirialade ja seiklusliku liikumisega. Autor kasutas rännuloo, jälitamise ja laagrielu vorme, et näidata, kuidas keskkond, teeolud ja oskused kujundavad otsuseid. Tema proosa eelistab selget lauseehitust ja tegevuspõhist stseeni: tegelased tegutsevad, maastik raamib, järeldus sünnib nähtud märkidest. Reidi teoste tuum on tunnetuslik distsipliin – tähelepanek, võrdlus, kontroll –, mis asetab kuulujutu kõrvale kontrollitava andme. Nii annab autor ka selles romaanis lugejale tööriistad, millega legendi kiht lahti võtta ja asetada nähtud teod oma aega, kohta ja huvidesse; tulemuseks on jutustus, kus müüt ja uurimine kulgevad koos, kuid lõplik vastus tekib inimeste valikutest, mitte seletamatust nägemusest.