Surm Veneetsias

Thomas Mann ei kirjutanud oma pika elutee kestel just palju novelle, kuid "SurmVeneetsias" (1912) särab nende hulgas kui täiskuu selges taevas. Münchenis elav sõnakunstnik Gustav von Aschenbach otsustab minna reisile. Veetnud poolteist nädalat ühel saarel, põgeneb ta edasi Veneetsiasse. Selles salapärases saarelinnas puhkeb tema süda ereda leegiga õitsele ja kustub igaveseks.
Aschenbachiga samas hotellis peatub Poola aadliperekond, kelle noorimasse võsusse, imekaunisse kenade lokikestegaTadziosse vanem härrasmees mõistuse kaotuseni armub. Juhtmotiivina mitmes tegelaskujus kehastuv koolerasurm röövib lõpuks mehe elu - ja mis saakski olla keelatud armastusele kenam lõpp?
Novell illustreerib suurepäraselt Aschenbachi mõtet: "Kirjaniku õnn on omadaideed, mis suudab muutuda tundeks, ning tunnet, mis suudab muutuda ideeks." Armastus toob kaasa loomepalangu ning kirjanik üritab võtta kirjutamisel eeskujuks Tadzio kehakuju, järgida selle jumaliku kehajooni ja kanda poisi ilu ülevaimsesse sfääri. Küllapsai ta sellega hakkama. Igatahes Thomas Mann on armastuse ja surma taaskord kaduvikuliselt ühte põiminud.