Seadus

Thomas Manni teos „Seadus“ on kirjutatud 1940. aastate keskel ja see asetub tema neljaosalise romaanitsükli „Joosep ja tema vennad“ järelkõneks. Lugu tugineb piibliainele, keskendudes Moosesele ja tema rollile uue usu ning seaduse andjana. Teos ei piirdu pelgalt muistse sündmuse taasjutustamisega, vaid näitab, kuidas üksik isik ja tema autoriteet saab aluseks kogukonna kujunemisele. Samal ajal on Mann oma käsitluses toonud sisse iroonilise ja mõtestatud distantsi, näidates seaduse tekkimist kui inimliku ja poliitilise kokkuleppe osa. Just see lähenemine asetab romaani dialoogi nii piiblitõlgenduse kui ka 20. sajandi ajaloosündmustega.

Romaanis avatakse, kuidas religioosne autoriteet ja jumalik käsuandmine põimuvad inimeste vajadusega luua korda ja ühtset identiteeti. Manni jutustus ei püüa üksnes edasi anda muistset lugu, vaid uurib, kuidas reeglite ja normide kehtestamine kujundab rahva käitumist ja maailmapilti. Teose irooniline toon ei vähenda selle sügavust, vaid pigem kutsub lugejat märkama paralleele erinevate ajastute ja poliitiliste olukordadega. „Seadus“ on seega ühtaegu ajalooline ja ajakohane, käsitledes võimu, usu ja kogukondliku sideme tekke mehhanisme viisil, mis ületab omaaegse raamatu piire.

Thomas Mann (1875–1955) oli saksa kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat ja 20. sajandi üks mõjukamaid prosaaiste. Tema loomingu keskmes on tihti perekond, kultuurilised ja vaimsed kriisid ning üksikisiku suhe ühiskonnaga. Mann põgenes natside võimuletuleku järel esmalt Šveitsi, seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas viljakat kirjanikutööd. „Joosepi“ tetraloogia ja sellele järgnenud „Seadus“ kuuluvad tema hilisemasse loomingusse, kus piibliaine kaudu avanevad laiemad mõtisklused inimkonna ajaloo, traditsioonide ja moraalse vastutuse üle. Ta on mõjutanud tugevalt nii saksa kui ka maailmakirjandust oma täpse stiili ja keerukate, ent selgete ideekonstruktsioonidega.