Mario ja võlur

Thomas Manni „Mario ja võlur” on lühiproosa žanrisse kuuluv allegooriline jutustus, mis ilmus esmakordselt 1930. aastal ning millel on selgelt poliitiline alltekst. Lugu leiab aset ühes Itaalia kuurortlinnas, kus peategelane, saksa haritlane, satub koos oma perega suvelõpu meeleoludes näiliselt süütule varieteeetendusele. Etenduse tõmbenumbriks on hüpnotiseerija Cipolla – kõveras, kuid võimsa tahtejõuga mees, kes suudab publikut lummata ja nende üle võimu kehtestada. Ühelt poolt on tegemist realistliku psühholoogilise olukorrakirjeldusega, teisalt peegeldab tekst autorit vaevavat küsimust masside allutatavusest ja karismaatilise despoodi tõusust.

Jutustuse kulminatsiooniks saab noore kelneri Mario traagiline sekkumine, mis katkestab Cipolla mõjuvõimu kõige äärmuslikumal viisil. See ootamatu lõpp tõstatab küsimusi vastupanust ja isiklikust väärikusest olukorras, kus rahvahulk on hüpnotiseeritud omaenda passiivsusest. Mann loob tugeva atmosfääri: palav ja väsinud kuurort suve lõpus sümboliseerib laiemat kultuurilist ja poliitilist kurnatust. Autori stiil on talle omaselt filosoofiline, kuid samas voolav, täis täpseid psühholoogilisi detaile ja varjatud viiteid tolle aja Euroopat varitsevatele ohtudele, eriti fašismi ja autoritaarsuse tõusule.

Thomas Mann (1875–1955) oli saksa proosakirjanik ja esseist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Tema looming käsitleb sageli kultuurilisi, moraalseid ja ühiskondlikke küsimusi läbi mitmetasandiliste karakterite ja keeruka stiili. „Mario ja võlur” on selgelt ajastukriitiline teos, kirjutatud Manni pagulaspõlve alguses, mil ta üha teravamalt tajus Saksamaa poliitilist radikaliseerumist. Lugu mõjub hoiatava tähendamissõnana, milles autori sügavalt humanistlik hoiak põimub poliitilise ettenägelikkusega. Eesti keeles ilmus see novell 1982. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu”, pakkudes lugejatele süvenemiseks ajakohast ja ajatult kõnekat teksti.